Eesti ala keeleline taust on kirev. Asjaajamiskeelena on läbi aegade kasutatud ladina, alamsaksa, ülemsaksa, poola, rootsi, taani, vene ja eesti keelt ning kohanimed dokumentides on olnud mitmekeelsed. Aja jooksul kujunes igas keeles teatav nomenklatuur, kuid laias laastus tekkis kolm keelelist kihti: eesti, saksa ja vene. Need põimusid eri liiki kohtade puhul erinevalt ja nii näiteks olid mõisanimed saksa ja eesti keeles, vene tavas olid saksa nimede ümberkirjutused. Külanimed olid päritolult enamasti eestikeelsed, kuid saksa ja vene tavas sageli vana kirjaviisi sugemetega – näiteks Kokuta küla oli saksa tavas Kokkotikülla ja vene tavas Коккота. Samas ei olnud nimekujud stabiilsed, neist oli palju variante. Täiesti kolmkeelsed olid tänavanimed: eesti Aia uulits, saksa Gartenstraße, vene Садовая улица.
Varasemad allikad ei teinud nimede keelsuses vahet, seetõttu on sageli võimatu märkida, millise keele süsteemi üks või teine nimi kuulub. Enamasti kasutati rahumeeli omakeelseid nimesid. See seletab, miks linnade eestikeelsete nimede kirjapanekud on saksa omadest märksa hilisemad – Kuressaarel 1710, Paidel 1564, Rakverel 1637 ja Tallinnal 1535. Eesti nimed tulid koos esimeste eestikeelsete tekstidega.
Esimene allikas, kus näeme kõrvuti eesti- ja saksakeelset kohanimistut, on Anton Thor Helle eesti keele grammatika (1732), mille lisas on Eestimaa mõisate ja Tallinna tänavate nimed. Seejärel hakkasid „kohalikke“ nimesid esitama ka teised: näiteks Hupeli „Topographische Nachrichten“ (1774–1782) ja 19. sajandil aadressiraamatud (Kröger, Richter). (jn 1)
M. J. Eisen pööras tähelepanu juhtumitele, kus saksakeelne nimi oli eesti päritolu, kuid eesti tavas oli mõisa nimi juurdunud mõisniku perekonnanime mugandusena. Näiteks saksa nimi Tabbifer viitas ilmselt muistsele isikunimele, vrd soome Tapio, ja vere-liitele, ning võis seega kõlada kui *Tabivere. Sama mõisa eestikeelne nimi Voldi oli mugand mõisaomaniku Wollfeldti nimest. Kui aga Eisen tegi ettepaneku Tabivere nimi taastada, põrkus ta kohalike kindlale vastuseisule: elanikud ei saanud aru, miks neile „saksa“ nime peale surutakse.
