Sellest perioodist pärinevad peaaegu kogu Eesti territooriumi katvad kõigi taluperemeeste nimesid sisaldavad dokumendid. Nendest vanimad on vakuraamatud mitmetes Põhja-Eesti piirkondades 16. saj esimesel poolel ja erinevate vallutajate maarevisjonid Lõuna-Eestis sama sajandi teisel poolel. Hiljemalt 18. sajandi algusest on kõikjalt Eestist säilinud ka naisenimedest täielikku ülevaadet pakkuvaid kiriklikke dokumente. 

Kohe perioodi alguses sai valdavaks kahenimemall eestlaste kirjapandud nimedes, st lisaks ristinimele (tänapäeval eesnimele) kirjutati peaaegu alati ka lisanimi, mille peamine funktsioon oli samanimeliste vahel vahet teha. Tõenäoliselt peegeldas kirjalik kasutus lisanimede juurdumist ka eestlaste suulises suhtlemises, sest rahvaarv külades oli kasvanud ja üleminek kristlikele nimedele – talupojad eelistasid peamiselt pühakunimesid – oli vähendanud valikus olevate nimede arvu. Need kaks tegurit põhjustasid ülemineku kahenimelisele isikunimemallile ka 13. sajandi Saksamaal. 

Nimede järjekord ja lisatud elemendid isikunimemallis sõltusid 16.–17. sajandil eri rahvustest revisjonikirjutajate kirjakeele traditsioonist. Eesti keeles on inimese enda nimi põhisõna ja lisanimi selle põhisõna täiend, mis kuulub põhisõna ette. Alamsaksa ja hiljem saksa keele süntaksis kehtib sama põhimõte, seega hakati eesti talupoegade nimesid kirjutama tüübil Hento Jurry, kus Jüri lisanimeks oli tema isa Hendo nimi. Vähesed Moskva-Venemaa dokumendid 16. sajandi Kagu-Eestist võisid sama nime edasi anda teises järjestuses ja venepäraste lõppudega: Юрикъ Гинтовъ (Jurik Hintov). Ka poolakad kasutasid sellist, oma olemuselt ladinapärast sõnajärge: Jury Hentow. Samanimeline isik Rootsi ajast alates on kirjapanekutes Hendo Jüri, väikeste erinevustega kirjaviisi nüanssides. Täiendosa võis koosneda ka kahest või enamast lisanimest või sõnast, nt Leeguste vana Ants, Leoski Jaani naine Liis, Jakapeetre Jukkumi sulane Mats. 

19. saj alguses määratud perekonnanime puhul nägi seadus ette selle kirjutamise isiku ristinime taha. Et ka vanast lisanimest hoiti esialgu kinni, siis tekkis isiku nimetamiseks ametlikus situatsioonis kolmeosaline mudel, nt Hendu Jüri Hendrikson.