Arheoloogilise ainese, kirjalike allikate ning keeleandmete (sh toponüümika) valguses võib ajaloolise aja koidikul (12.–14. sajandi paiku) näha Läänemere idaranniku maades, Soome lahe ümbruses ning Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal erinevaid läänemeresoome etnilisi rühmitusi.

Tänase Eesti alal elas kaks suuremat rühma, põhjaeestlased ja lõunaeestlased. Esimeste hulgas võib omaette kultuurilise alarühmana eristada veel ka lääne-eestlasi, s.o saarte ja Lääne-Eesti rahvast. Edela-Eestis tõusis esile lõunaeesti läänemurde ala (Sakala) ning Kirde- ja Ida-Eestis vadjapärane Alutaguse ja Kodavere piirkond.

Praeguses Põhja- ja Lääne-Lätis Koiva ja Väina jõe piirkonnas elasid liivlased, Kuramaa põhjapoolsemas osas lisaks baltlastest kurššidele samuti läänemeresoomlased, keda kutsutakse kuralasteks. Kuramaa rannakülad arvatakse olevat liivistunud alles 14.–16. sajandil. Ida-Läti põhjaosas eristus omaette hõimuna nn Adsele maarahvas.

Edela-Soomes elasid pärissoomlased (varsinaissuomalaiset), neist kaugemal sisemaal aga hämelased ning Kesk-Soome järvedemaal savolased. Karjala kannasel õitses vaadeldaval ajal väga rikkalik ja omapärane karjalaste kultuur. Karjalastest eraldus isuri hõim Soome lahe kagurannikul. Isuri platoo aga hõivasid vadjalased, kelle asualad ulatusid ka tänase Eesti kirde- ja idaossa. Vepsa asustus kujunes välja Laadoga kagurannikul ning sealt edasi Valgejärve poole.

Kuigi erinevaid kultuurilisi ja keelemurdelisi läänemeresoome rühmi oli üle tosina, eristatakse suuremaid ja selgepiirilisemaid oma keelega rahvaid seitse: põhjaeestlased, lõunaeestlased, liivlased, vadjalased, soomlased, karjalased ja vepslased (jn 1).