Kuigi eesti muinasjutuainese kirjapanekud hõlmavad enam kui kahe sajandi pikkust perioodi, on valdav osa neist kirja pandud 19. sajandi viimasest veerandist kuni 20. sajandi esimese pooleni. Sel ajal olid eestlased jõudnud üldise kirjaoskuseni ning lisaks vaimulikule anti välja ilmalikku kirjandust, muuhulgas jutukogumikke. Kogumistöös talletatavat mõjutas kirjanduses ilmunu nii loetu meenutuste kui ka rahvaluulekogujate mahakirjutamiste kaudu. Rahvajuttude kirjanduslikud töötlused omakorda jõudsid tagasi rahvapärimusse. Trükiste levik aitas kaasa meie muinasjuturepertuaari „keskmise Euroopa“ näo kujunemisele. Sellele olid aluse pannud folkloorsed laenud juba varasematel sajanditel.
Eesti, nagu Soome, kuulub muinasjuttude osas Lääne- ja Ida (Euroopa) vahevööndisse. Hulk muinasjututüüpe on väga laia levikuga, hõlmates suure osa Euraasiast. Samal jututüübil võib olla erinevusi motiivitasandil. Kaugemas minevikus võib märgata kagu suunast liikunud kultuuriimpulsse. Idapoolsed jututüübid ja -motiivid on Eestisse jõudnud peamiselt venelaste vahendusel Setomaalt – põhjusteks usukeskuseks kujunenud Petseri klooster, setode ala segaasustus, üle piiri põgenemised. Narva-taguselt alalt tulnud muinasjutumõjusid on vähem ja need on suhtelised hilised. 18. sajandist alates on Eestisse jõudnud venepäraseid jutte kroonus teeninute kaudu. Lääne(saksa) repertuaari vahendajaina tulevad arvesse linnad ja mõisad, aga legendide ja muude õpetuslike juttude puhul ka jutlused.
Eesti jutupärimuse vanemate kihistuste hulka kuuluvad jutud, millel on paralleelid teiste läänemeresoome ja balti rahvaste juures. Need jutud on tuntud idapoolsetel läänemeresoomlaste (karjalaste, harvem vepslaste, lõunaeestlaste, sh lutsi maarahva) seas, mõnel niisugusel jutul läti variandid puuduvad. Jututüübid „Söepuder“, „Üheksa velje sõsar“ ja „Käoks muutunud õde" on esindatud eri rahvastel väljakujunenud redaktsioonides. See seik viitab jutu vanusele. Neile juttudele on iseloomulikud lihtne süžee, inimtegelase vastandiks on arhailist tüüpi mütoloogiline tegelane, sageli esineb neis laululisi vaheosi. Võib kohata ka vanapäraseid hingekujutelmi (nt elundhing). Mõnest samalaadsest jutust on teada ainult seto variandid. See ei pruugi olla märk kohalikust algupärast, vaid võib olla tingitud nende väljatõrjumisest mujal ja/või mitteregistreeritusest. Mõni selline juttudes esinev motiiv, nagu vastase hukkamine tulises augus ning sellega seotud tekkemuistendlik lõpp on tuntud kaugetel Siberi rahvastel.
Tähelepanu väärib rühm jutte, mis teadaolevalt on olemas ainult Eestis. Sageli on need žanriliselt ebamäärased ja ilmselt seetõttu pole need sattunud rahvajutukataloogidesse. Jututüüp „Hunt aia taga“ näiteks koosnebki peamiselt metafoore ja kõlakujundeid kasutavast dialoogist. Lisaks loomajuttudele on ka muid kitsama levikuga muinasjutte, millel on sageli muude jutuliikide tunnuseid.
