Läänemeresoome keeleühtsusest lahknes kõigepealt lõunaeesti hõimukeel (viide), seejärel liivi keel. Lõunaeesti hõimukeele eraldumine toimus kesk-läänemeresoome perioodil, muinasliivi eraldumine kesk-läänemeresoome või varajase hilisläänemeresoome perioodil, seda ilmselt läänepoolsetel Kesk-Balti aladel. Sellele järgnes hilise läänemeresoome algkeele väljakujunemine, mis leidis tõenäoliselt aset Põhja-Eestis, kuhu suur osa läänemeresoomlastest oli juba tuhatkond aastat varem siirdunud.

Hilisläänemeresoome ajajärgul jätkusid kontaktid esigermaanlastega, mille tulemusena suurenes neis läänemeresoome muinasmurretes jätkuvalt germaani laensõnade hulk (nt abajas, laid, rüsa). Lisaks toimus rida ühiseid häälikumuutusi, mis eristasid hilise läänemeresoome algkeele lõunaeesti keelest, nagu *kt > ht (tehti, vaht, vrd eL tetti, vatt), või nii lõunaeesti kui ka liivi keelest, nt sõnuti *ai > ei (hein, sein, vrd eL hain, sain).

Esimese aastatuhande esimesel poolel pKr algas põhja- ja kesk-läänemeresoome hõimukeelte lahknemine. Põhjaeesti hõimukeel moodustas koos vadja keelega läänemeresoome keskmurde, millest eristus põhja-läänemeresoome rühm, hõlmates peale soome, karjala, isuri, lüüdi ja vepsa keele alusmurrete ilmselt ka põhjaeesti rannamurde ja vadja keele Kukkuzi murde.

Esimesel aastatuhandel pKr toimusid põhjaeesti ja vadja keeles mitmed sekundaarsed ühisuuendused lõunaeesti ja liivi keelega, mis panid aluse lõuna-läänemeresoome keeleliidule. Põhja-läänemeresoome keeltes omakorda leidis erinevuste tekke kõrval aset ka rida neid ühendavaid hääldusmuutusi, nagu lühikeste kaksikkonsonantide muutumine üksikkonsonantideks (nt sep̆pän > sepän) ja illabiaalse keskvokaali kadu (nt *sõpra > sepra). Edelasoome murdes ilmneb aga vanu ühisuuendusi põhjaeesti keelega (jn 1).