Перейти к основному содержанию

Iisaku poluvertsikud (poluvernikud; vn k полуверцы – pooleusulised) on tänaseks eestlastega ühte sulanud etnograafiline rühm, kes elas Kirde-Eestis, Iisaku ümbruse külades. Rühm tekkis, kui piirkonna valdavalt venekeelne ja õigeusklik vene-vadja-eesti segarahvastik pöördus Rootsi riigivõimu survel luteri usku. Venekeelseid talupoegi sidus eestlastest naabritega nende peamine elatusala – maaviljelus. Nii lõimiti poluvertsikud eestlaste aladel valitsevasse ühiskondlik-kultuurilisse süsteemi ning nad hakkasid aegamööda eestlastele lähenema. Peipsi järve ja Narva jõe äärsetes vene külades, kus peamine elatusala oli kalapüük, sarnast protsessi ei toimunud. Veel 19. sajandi algul rääkisid Iisaku poluvertsikud vene keelt paremini kui eesti keelt, kandsid venepäraseid rõivaid ning järgisid mitmeid õigeusu kombeid. Luteri kirik, eestlastest koolmeistrid ja seltsiliikumine avaldasid aga tasapisi oma mõju. Tsaarivõimu katsed poluvertsikute eestistumist väärata (näiteks Kuremäe kloostri asutamise kaudu aastal 1892) ei andnud tulemusi ning 1920.–1930. aastatel jõudis see protsess sisuliselt lõpule.  

Joonis 1. Poluvertsikute asuala kaart (Menda Erenberg. ERMi Aastaraamat IX–X,1934, 105–112).

References

Ariste, P. 1930. Korjamismatkal poluvertsikute maal. Eesti Kirjandus, 364 jj. 

Erenberg, M. 1934. Iisaku kihelkonna venelaste –  poluvertsikute – mütoloogilist terminoloogiat. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat IX-X, 105–112. Tartu.

Liiv, O. 1929. Vene asustusest Alutagusel kuni XVIII sajandi esimese veerandini. Tartu. 

Moora, A. 1964. Peipsimaa etnilisest ajaloost. Ajaloolis-etnograafiline uurimus eesti-vene suhetest. Tallinn.

Iisakumaa poluvernikud. 2007. (Koos. Anne Nurgamaa). Iisaku Muuseum.

Трусман, Ю. Ю. 1895. Исакские полуверцы в Эстляндской губернии. Временник Эстляндской губернии, кн. II, Ревель, lk 3 jj. 

Categories: