Vabadussõja lõpuks elas Eesti Vabariik Tartu rahu järgsetes piirides ja esimese ülevaate vastse riigi rahvastikust andis 1922. aasta rahvaloendus. Registreeriti nii kodakondsus kui ka rahvus. Eesti kodanike (1 082 145; 97,76%) kõrval elas 18 181 Vene, 1966 Läti, 1452 Saksa, 969 Poola, 436 Leedu, 401 Soome, 223 Inglise ja 184 Rootsi kodanikku, mujalt oli pärit 847 ja teadmata kust 155 inimest. Rahvuseti registreeriti 969 976 eestlast (sh 15 058 setut), 91 109 venelast, 18 319 sakslast, 7850 rootslast ja 4566 juuti, muid oli kokku 14 508 ja teadmata rahvusest 731 inimest. Eestlaste osakaal rahvastikus oli 87,7%. Suur osa venelasi (38 812) elas Petseri aladel ja rootslasi (5183) Läänemaal.
Teiste rahvustega arvestas juba iseseisvusdeklaratsioon „Manifest kõigile Eestimaa rahwastele“ (1918) (joonis 1). Märgiliseks tähiseks sai vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus (1925), mis andis üle 3000 liikmega rahvusrühmadele võimaluse korraldada endil oma emakeelset haridust ja kultuurielu.
Ka 1934. aasta rahvaloendusel registreeriti kodakondsus ja rahvus. Eesti kodanike (1 112 942; 98,9%) kõrval elas 1140 Saksa, 1128 Läti, 492 NSVL-i, 410 Poola, 217 Soome ja 146 Inglise kodanikku, mujalt oli pärit 827 ja teadmata kust 1270 inimest, kodakondsuseta oli 7832 isikut. 992 520 eestlase (sh 14 961 setut) kõrval registreeriti 51 muud rahvust, sh 92 656 venelast, 16 346 sakslast, 7641 rootslast, 5435 lätlast, 4434 juuti, 1608 poolakat, 1088 soomlast, 841 ingerlast ja 766 mustlast, ent esindatud olid ka näiteks abhaasid (1), brasiillased (1), flaamid (2), jaapanlased (3), liivlased (13), türklased (16), vadjalased (3) ja valloonid (10). Eestlaste osakaal rahvastikus oli 88,2%. Kultuurautonoomia seadusest tulenevaid õigusi kasutasid sakslased ja juudid.
