16. sajandi teisest poolest alates on olemas põhjalikumad nimesid sisaldavad loendid. Pärast Liivi sõda seadsid uued võimud – Poola, Rootsi ja Taani –, oma Eestis asuvate valduste üle sisse täpsema arvestuse. Säilinud on vakuraamatuid, revisjonide materjale, adramaarevisjonide materjale Põhjasõja-järgsest ajast ja hingeloendeid, neist viimane aastast 1858. Põhiline ainestik, mis neis leidub, on mõisa- ja külanimed, samuti on kirja pandud talupojad. 17. sajandi teisest poolest on kasutada ka üksikasjalikumat kaardimaterjali.
Vaadeldavasse perioodi jääb mitu olulist sündmust, mis mõjutasid nimepilti. Nimetagem neist mõned: 1) Liivi sõda (1558–1583), 2) Põhjasõda (1700–1721), ja 3) mõisamaade kruntimine 19. sajandi keskpaigast alates.
Eestlaste tüüpiliseks isikunimemalliks kinnistus 16. sajandiks omastavaline lisanimi + kristlik eesnimi nagu näiteks Matsi Andres. See püsis stabiilsena pikalt, kuni 19. sajandi esimesel poolel hakati talurahvale perekonnanimesid panema.
