Läänemeresoome nn teise tulemise all mõistetakse pikaajalist asustus- ja kultuuriloolist protsessi, mille käigus ühes kitsamas piirkonnas välja kujunenud keel – mida me nimetame hilisläänemeresoome algkeeleks – ja kultuur levisid kõikjale sinna, kus ajaloolisel ajal teatakse olevat elanud läänemeresoome rahvaid (v.a lõunaeesti ja liivi keeleala).

Arvatakse, et hilisläänemeresoome keel ei saanud kujuneda välja ühtviisi kogu sellel ulatuslikul alal, kuhu „esimene tulemine“ ehk sisseränne Volga-Oka ümbruskonnast oli toonud erinevaid lääneuurali hõime, vaid üksnes ühes kitsamas ja kontaktidele avatud piirkonnas. Arvamus põhineb keele arengu loogikal, et häälikulised muutused ei saa kujuneda ja võõrlaenud levida ühtlaselt väga suurtel, kuid hõredasti asustatud territooriumidel. Pigem on sellised arengud esialgu toimunud ühes väiksemas piirkonnas ning sealt koos inimestega hiljem laiali levinud (jn 1).

„Teine tulemine“ algas varasel rooma rauaajal (meie ajaarvamise esimestel sajanditel) Põhja-Eestist, keskusega Virumaa rannikupiirkonnas. Arheoloogilises aineses on see protsess nähtav lähtepiirkonnale iseloomulike matmispaikade ja materiaalse kultuuri levimises lõuna, ida, põhja ja lääne poole. Protsess seisnes Põhja-Eestile omase viljelusmajandusliku üksiktaluasustuse aeglases levimises: kohaliku hõreda ja ilmselt segamajandusest elatuva läänemeresoomelise elanikkonna hulka saabus uusasukate peresid, kes tõid kaasa oma keelemurde, (rikkama) ainelise ja vaimse kultuuri ning (edukamad) majandusalad. Need osutusid kohalikele prestiižseteks ja seega kergesti (samas ka paratamatult) omandatavateks. Seetõttu levis põhjaeestlaste hilisläänemeresoome algkeel tunduvalt kiiremini ja kaugemale, kui see oleks olnud võimalik üksnes inimeste füüsilise paljunemise ja ümberpaiknemise teel.

Läänemeresoome keele ja kultuuri ekspansioon takerdus alles II aastatuhande algul balti ja slaavi rahvaste laienemise tõttu endistele läänemeresoome ja Lääne-Uurali asustusaladele.