Rootsi ajal kasvas Eesti ala rahvastik neljakordseks – sajalt tuhandelt inimeselt aastal 1625 neljasaja tuhandeni aastaks 1695. Kasvu aluseks oli kogu 17. sajandi püsinud väga kõrge loomulik iive. Üksnes kõrge sündivus ei selgita aga nii kiiret rahvastiku juurdekasvu. Nii suure muutuse tingis nähtavasti ühelt poolt väga madal lähtepunkt, millele mõnekümnetuhandene sisseränne avaldas juba märkimisväärset mõju. Teiselt poolt võib 17. sajandi esimese veerandi väga madal maarevisjonidest tuvastatav rahvaarv olla tingitud ka talurahva suurenenud siserändest. Rahututel aegadel varjuti metsadesse või rännati ringi, mistõttu leidus palju registreerimata rahvast. Olemasolevad kameraalsed allikad (1601. ja 1624/27. aastate revisjonid, vakuraamatud jms) kajastavad aga peamiselt ainult asustatud talusid.
Eeskätt sõjategevuse tulemusena toimunud talupoegade küllaltki suur liikuvus 17. sajandi esimesel kolmandikul ei võimaldanud mõisnikkonnal tõhustada oma talupoegade jälitamist. Pealegi jäid kiratsema ka paljud mõisad. Eestimaal kestis selline turbulentsus 1560.–1620. aastateni, Liivimaal 1630.–1640. aastateni välja. Seejärel läksid paljud mõisad eraomandusse ja mõisamajanduse taastudes asus rüütelkond kindlustama talurahva sunnismaist.
Alates 1640. aastatest taandus senine ulatuslikum sisseränne Eesti- ja Liivimaale. 1638. aasta adramaarevisjoni järgi oli Kagu-Eestis 20% taluperemeestest mujalt tulnud: Venemaalt 10,1%, Läti alalt 7,5%, poolakaid ja soomlasi kokku 1,5% (jn 1). Soomlaste osakaal oli samal ajal kõrge Virumaal, ulatudes 20%-ni elanikkonnast. Soomlaste sisseränne Eestimaale oli saanud alguse juba aastal 1560 ja oli kõige intensiivsem 1620.–1650. aastatel. Ajavahemikku 1640–1700 jääb suurima sisserändelainena üksnes vene vanausuliste tulek Peipsi ja Võrtsjärve äärde 17. sajandi viimasel veerandil.
