Vaadeldava ajavahemiku silmapaistvaim nimeallikas on Taani hindamisraamat (Liber Census Daniae, LCD), mida dateeritakse tinglikult aastaga 1241, kuid mille lähteandmed pärinevad varasemast ajast. LCD-s on mainitud umbes 490 Harju- ja Virumaa asulat, neist üle 450 on suhteliselt kindlalt lokaliseeritavad ning üle 420 nime oli veel 20. sajandi alguses rahva mälus säilinud. Järgmistest sajanditest puuduvad pikemad nimekirjad, eri allikatest leiab peamiselt kihelkonna- ja mõisanimesid. Eriti lünklik on Lõuna-Eesti kohanimeainestu. Vanimad linnasisesed kohanimed käivad Tallinna kohta. Üksikuid kohti on nimetatud 13. sajandist, näiteks 1283 Haryenpe (Härjapea allikas), ja tänavanimesid 14. sajandist: 1312 mons arenae (hilisem Brookusmägi), 1313 forum ’turg’ (praegu Raekoja plats), 1327 vicus institoris ’kaubitsejate tänav’ (praegu Kullassepa tänav).
Selle perioodi asustuse ja Põhja-Eesti kohanimede põhjalikem uurija oli Paul Johansen, kelle koostamisel ilmus 1920.–1930. aastatel mitu Tallinna allikpublikatsiooni, aga kelle tähtteoseks sai LCD seni üksikasjalikem analüüs (1933). Hiljem on ta avaldanud Tallinna ja rootsi asustusega seotud monograafiaid (jn 1).
Tollaste kohanimede kirjapanekud dokumenteerivad kõige detailsemalt keele enda arengut, sest eestikeelseid pikemaid tekste sellest ajast on väga vähe. Nii saame LCD ja teiste selleaegsete kirjapanekute põhjal järeldada, et sisekadu ei olnud 13. sajandi esimesel poolel eesti keeles veel alanud (Kuckarus "Kukruse"), lõpukadu oli toimumas (1212 Worcegerrewe ’Võrtsjärv’; Sonorm ’Soonurme’), omastava käände n-lõpp oli enamasti säilinud (Hergænpæ ’Härjapea’) jne. Mõistagi tuleb seejuures arvestada, et kirjapanijate emakeel ei olnud eesti keel ja neil võis olla oma arusaam eesti nimedest, näiteks võis soov leida nimedele nimetavakäändeline kuju viia vahel ebausutavate lühendusteni (1234 Emihoch ’Emajõgi’). Kohanimede kirjapanekutel on ka tendents n-ö kivistuda ehk vormilt mitte enam muutuda, kuigi tegelik hääldus võib olla teisenenud.
Detailsem ja kogu Eestit kattev pilt kohanimistust tekib alles 16. sajandil, kui pärast Liivi sõda uued maavaldajad (Poola, Rootsi, Taani) soovisid põhjalikku inventuuri nende kätte langenud varandustest ja alustasid revisjone.
