Ajaloolise aja lävel võib tänase Eesti mandriosas arheoloogilise ja keeleajaloolise andmestiku alusel täheldada kahte suuremat rahvarühma: ühelt poolt põhja- ja lääne-, teisalt lõunaeestlased. Esimestega liituvad ka saarlased, kuigi neid käsitleb Henriku kroonika eestlastest eraldi. Kirde- ja Ida-Eestis tõuseb arheoloogilises aineses esile vadjapärane Alutaguse, keeleandmed viitavad selle ja Kodavere ühisele vanale murdepõhjale. Lõunapoolses rühmas eristuvad mõningal määral Edela- ja Kagu-Eesti, kusjuures Võrumaa lõunaservas elas rahvast, kelle kultuuriline raskuskese seostub praeguse Läti ala kirdenurgas tõenäoliselt püsinud läänemeresoome asustusega.
Eesti elanike – valdavalt eestlaste – arvuks muinasaja lõpul on pakutud suurusjärku 150 000–160 000. Valdav osa nii põhja- kui ka lõunaeestlastest elas külades ja taludes. Põhja-Eesti külad olid keskmiselt 8–15 adramaa suurused (u 6–12 talu), enamasti tiheda hoonestusega sumbkülad. Lõuna-Eesti kuppelmaastikel valitses maastiku suurema liigestatuse tõttu pisikülade ja üksiktaludega hajaasustus, kuid nähtavasti juba muinasajal olid üksiktalud ka Mulgimaal. (Jn 1)
Keskaegsele Euroopale iseloomulikke linnalisi keskusi Eestis muinasaja lõpul ei olnud; sõnal „linn“ oli siis teine sisu, tähendades vaid kindlustatud ja kaitstud paika. Erinevaid linnamägesid ja maalinnu teatakse sellest ajast poolesaja ringis. Paljud neist on paksu ja leiurikka kultuurkihiga, mis osutab pikaajalisele püsiasustusele. Vahel aga on kultuurkiht õhuke ja leiuvaene või puudub sootuks.
Muinasaja lõpusajanditel maeti Eestis surnuid nii põletatult kui põletamata, kusjuures Läti Henrik toob esile just põletusmatuseid. Põlenud luukillud puistati enamasti kalmealale laiali, nii et üksikuid matuseid ja nende juurde kuulunud leide ei ole võimalik eristada. Selline, mitte maetu identiteeti, vaid teiste lahkunutega ühtekuuluvust rõhutav kombestik viitab sugulussidemete suurele tähtsusele Eesti ühiskonnas.
Alates 10. sajandi lõpust on surnuid hakatud matma ka põletamata, esmalt Põhja-Eesti rannikupiirkondades ja Pihkva-Peipsi järve lähistel. Muutusi tingisid arvatavasti suurt veeteed pidi saabunud uued ideed ja kokkupuuted kristliku maailmaga. Alutaguse metsades ja Eesti kagupoolseimas nurgas maeti põletamata surnuid ka kääbastesse, nagu oli 11.–13. sajandil kombeks Novgorodi- ja Pihkvamaal. Siin ilmnevad seosed idapoolse kultuuriruumiga, aga ka varased ristiusu mõjud.
Etnokultuurilised eripärad kajastuvad arheoloogias eriti naiste ehetes ja rõivastuses – meeste mood oli „rahvusvahelisema“ ilmega. Esile võib tõsta mitmeid Eesti mandriosale omaseid ehtetüüpe. Eestipärased leiud on ristpeanõeltega rinnakeed, prillspiraalpeaga linikunõelad, hõbeplekist rinnalehed, kaarel pahataolise laiendiga hoburaudsõled ning mitmed käevõrude ja sõrmuste tüübid. Teistsugused olid saarlaste ehted, milles kajastuvad kontaktid Kuramaaga. Jõukate eesti naiste rõivaid kaunistati spiraaltorukestest mustritega.
