Olgugi üks rahvas, pole eestlased ei ühetaolised ega üht nägu. Ammused hõimuvahed ja kohalikud eripärad on tänini märgatavad, avaldudes paikkondliku identiteedina keelemurdes, rahvariietes, tavades ning mentaliteedis.  

Mida kaugemale elukohast, seda suurema ja tuntuma paiga abil tuleb sellele viidata, olgu tuldud Peipsi eärest, Talina alt või Tartu takast. Laiemalt on tuntud maakonnad – Harjumaal elavad arjakad, Järvamaal järvakad, Virumaal virulased jne. Oma „maa” osutab aga neilegi, kes pärit Saare-, Hiiu- ja Muhumaalt või Lõuna-Eesti Mulgi- ja Setumaalt. Saarlased-hiidlased on olnud mandril hästi tuntud kalurite ja meremeestena, aga ka kraavikaevajatena, setud omakorda rändkaubitsejatena. Mulke on hinnatud nende praktilise meele tõttu (nt linakasvatajatena). 

Kui maakond jääb liiga avaraks, minnakse konkreetsemaks ja räägitakse näiteks Tammistu ja Mustjala küla meestest või siis Lagedi ja Rae rahvast. Öeldakse ka lühemalt: Avinurme mees on avinurmik, harglane või harakas elab Hara külas, narvakas Narvas ja raplakas Raplas. Lõunaeestlased väljenduvad südamlikumalt: Helme elanik on elmeke, abjake elab Abjas ja kanepikene Kanepis.  

Mida lähemale elukohale, seda laiemalt on levinud

. Naabrite pandud humoristlikke (tögamis)nimesid leidub mitmes piirkonnas. Hiiumaal näiteks on hästi teada, et Käina mehed kui kanged õllepruulid on odratolgused (joonis 1), Kõpu poolsaare kõplased on hülgeliha söömisest koltselõua mehed, Jausa kandis elavad vesihiidlased ja keset saart ihuhiidlased, Emmastes elavad märahiidlased ja Kassaris hobuhiidlased. Nimevara, mida isekeskis kasutada, on küllalt ka Saaremaal. Kihelkonna rahvas on kunagiste karile jooksnud laevade meenutuseks vandiraiujad, Mustjala inimesed tõrvapõletamisest tümakäkid ja Anseküla omad hallid kalakullid. Seevastu Pärnumaal leidub rohkesti junnusid ehk junlasi. Mihklis elavad paejunlased, Koongal kivijunnakad ja puujunlased, Jõõpre kandis turbajunlased, Karusel metsjunlased, Audrus punnjunlased, Pärnu kandis kesajunlased ja Tõstamaal vesijunlased. Selget vahet tuleb teha ka mulkidel. Karksis ja Hallistes elavad kesamulgid, Helmes kamamulgid, Viljandi pool ubamulgid ehk nabast saadik mulgid. 

Inimestel paistab olevat kalduvus oma tähelepanekuid naaberküla(rahva) kohta sõnastada hüüdnimedena. Neid ajendab soov naabrite isevärki, kas koomilisi või negatiivseid jooni rõhutades omaenda positiivseid jooni esile tõsta.