Perioodi algupoolest on Eesti nimede allikaid mõnevõrra rohkem kui 14.–15. sajandist, mis on kaetud lünklikumalt. Kohanimede kirjapildi põhjal võib jälgida eesti keele murrangulisi muutusi: lõpu- ja  sisekao tekkimist ja omastava käände lõpu –n aeglast kadu; Eesti kihelkondade järkjärgulist väljakujunemist, mõisate teket. Külade jälgimiseks on andmed  liiga napid. Isikunimede puhul saab jälgida aeglast üleminekut muistsetelt isikunimedelt laenulistele, peamiselt kristlikele nimedele, mis aastaks 1500 olid valdavad. Võib täheldada ka lisanimede süsteemi algeid (perekonnanimelaadseid nimesid linnades elavatel eestlastel, genitiivseid eesasendis lisanimesid maarahval jne).