Läänepoolse, s.o Skandinaavia, ja põhjapoolse Kesk-Euroopa suunalt lähtunud kultuuritraditsiooni levik praeguse Eesti, Soome ja Läti alal algas juba neoliitikumis ja jätkus varasel pronksiajal ning on arheoloogilises aineses tuvastatav üha sagenevate importesemetega (tulekivist pistodad, pronkskirved jms). Läänepäraseid kinnismuistiseid hakati Läänemere idaranniku maades rajama aga alates keskmisest pronksiajast. Kui Soomes olid sellisteks tavaliselt kõrgematel kaljunukkidel paiknevad monumentaalsed kivikalmed ehk hiidenkiukaat (

), siis Eestis levisid mõnevõrra väiksemad  (jn 1) ja varased . Lätis Väina (Daugava) alamjooksul tuntakse ja Põhja-Lätis Eesti omadega sarnaseid kivikirstkalmeid. Lisaks teatakse Läänemere idarannikult ja saartelt Ojamaa-päraseid ning eriti Eestist, vähem Soomest ja kõige vähem Lätist ka .

Seesuguste kinnismuististe ilmumine kõneleb tõenäoliselt uute inimrühmade saabumisest Läänemere lääne- või lõunarannikult. Keeleajaloolisi võrdlusi arvestades pidi tegu olema muinasgermaani keelt kõnelenud esigermaanlastega. Vähemalt Põhja- ja Lääne-Eestis elatusid sisserändajad põlluharimisest ja karjakasvatusest, Soome ja Läti kohta sellekohased andmed puuduvad. Eesti, Soome ja Läti rannikualadel kohtusid saabujad kohaliku hõreda ja rohkem püügimajandust harrastava elanikkonnaga, kes arvatavasti assimileeriti peatselt.

Seesuguste kinnismuististe ilmumine kõneleb tõenäoliselt uute inimrühmade saabumisest Läänemere lääne- või lõunarannikult. Keeleajaloolisi võrdlusi arvestades pidi tegu olema muinasgermaani keelt kõnelenud esigermaanlastega. Vähemalt Põhja- ja Lääne-Eestis elatusid sisserändajad põlluharimisest ja karjakasvatusest, Soome ja Läti kohta sellekohased andmed puuduvad. Eesti, Soome ja Läti rannikualadel kohtusid saabujad kohaliku hõreda ja rohkem püügimajandust harrastava elanikkonnaga, kes arvatavasti assimileeriti peatselt.