1921–1922 toimus perekonnanimede panek Petserimaal ja Narvatagusel, kus seni oli kasutatud eesnimele lisaks isanimesid ja/või vanaisanimesid. Rangelt jälgiti rahvust: setudele anti vaid eestikeelsed, venelastele soovi korral venekeelsed nimed. Palju kasutati liitsõnalist loodussõnavara (näiteks Aasalind, Mäekõiv). Kokku saadi 7500 nime, neist pooled venepärased. Nimepanekust kõrvalejäänutele anti ametlikud nimed 1936–1940.  

Perekonnanimede eestistamise eeskuju võeti Soomest, kus nimede soomestamine oli alanud 1906. Eestistamisest võtsid 1920–1934 osa vähesed entusiastid. Riigipöörde järel seati sisse soodsamad tingimused ning alustati propagandaga, et rahva tähelepanu poliitikalt mujale suunata. Tulemuseks oli kuue aasta jooksul (1935–1940) 195 000 perekonnanime muutjat (iga kuues elanik).  

Perekonnanimede eestistajatest 37% võttis oma nime soovitusnimestikust „Eesti nimi“. Eelistati säilitada vana nime esitäht (57% kordadest, enim r- ja l-alguliste puhul: 77%), uuel nimel soositi esitähena k-tähte (14%) ja 6–8-tähelist nime (69%). Ühel korral võetud nimesid oli 10%. Erinevaid nimesid võeti 15 500. Võõrapäraste nimede kandjatest umbes pooled eestistasid oma nime. (jn 1)

Eesnimede eestistamine jäi tagasihoidlikumaks (umbes 30 000 nime muutjat), kuid üldine eesnimepilt oli perioodi lõpuks eestipärane. Ilmselt peeti eesnimede eestistamist vähemtähtsaks, sest erinevalt perekonnanimedest vahetus eesnimistu nagunii loomulikku rada pidi. 

Eestipäraste eesnimedena soovitati muistseid ja eesti sõnadest kunstlikult loodud nimesid, laenatud, aga eesti keeles hästi muganenud nimesid ning soome jt lähisugulaskeelist pärit nimesid.  

Aastaks 1920 olid naisenimed pigem eestipärased (Aino, Linda), mehenimed võõrapärased (Erich, Harry). 1920. aastatel hakkasid moodi tulema taas paari põlvkonna jooksul kasutusest kõrval olnud laennimed. 1930. aastate eesnimemood oli kahe moevoolu koosmõjul ajastule kohaselt eestipärane (1935): Maie, Aino, Milvi, Helgi, Maret, Rein, Ants, Vello, Kalju, Heino. 

Kui alates 1926. aastast kanti iga inimese andmed perekonnaregistrisse, kirjutati alusdokumentides (kirikuraamatutes) esinevad vanas kirjaviisis nimed (Juhhan, Marri, Leppik, Sallo) kandja soovil ümber uude kirjaviisi (Juhan, Mari, Lepik, Salu). Samas jäid paljud nimed vanasse kirjaviisi ning see kajastub nüüdseks ka häälduses. Perekonnaregistrite sisseseadmisega kaotati ka senised rööpnimed ehk ühel inimesel eri dokumendiliikides esinenud perekonnanimed.