Ajalooliselt on enamikul Eesti alast olnud käibel kakskeelsed kohanimed. Baltisakslased valitseva seisusena kasutasid saksakeelseid nimekujusid ning eestlastel olid omad kohanimed. Lisaks esines veel vene- ja rootsikeelseid kohanimesid. Suuremalt jaolt oli tegemist paralleelnimedega. Kohanimede eestistamise küsimus tõstatus teravamalt pärast Eesti Vabariigi teket. Kui iseseisvusperioodi alguses peeti tähtsaks tänavanimede muutmist, siis 1930. aastatel tegeleti eelkõige vallanimede eestistamisega. Kogu protsessi saab vaadelda paralleelsena isikunimede eestistamise ning rahvusliku eneseteadvuse tõusuga ühiskonnas. Nii näiteks algatas Eesti Rahvusluse Ühing 1930. aastal kampaania võõrapäraste vallanimede muutmiseks. Eelkõige sooviti muuta nimesid, mis pärinesid endiste mõisnike nimedest (Kilingi < Schilling; Prangli < Wrangell).
1935. aastal alustati Eesti haldusreformi ettevalmistamisega. Tööd reformiga küll venisid, kuid 1938. aastaks jõuti edasise osas kokkuleppele. Sama aasta 19. aprillil anti riigihoidja dekreedina välja koha- ja kinnistusüksuste nimede korraldamise seadus, mille kohaselt pidid kõik haldusüksused ja asulad kandma eestipäraseid nimesid ning senini kasutuses olevad võõrapärased, labase tähenduse või halva kõlaga nimed kuulusid muutmisele. Nii juhtus ka vägagi eestipäraste kohanimedega, millel siiski oli seos saksa mõisnike suguvõsadega. Näiteks võib tuua Taagepera, mis pärineb perekonnanimest Stackleberg. Mõisa saksakeelses nimes Wagenküll on aga oletatavalt säilinud vana eestikeelne alus, kohanimi Vaoküla. 1950. aastal Vaoküla vald likvideeriti ja tänaseks on see kohanimi vajunud unustusse. Toonasest nimemuutusest tuli käibele ka oletuslikke eestikeelseid kohanimesid. Näiteks Tihemetsa on oletuslik vorm Voltveti mõisa saksakeelsest nimest Tignitz. Mõisa eestikeelne nimi pärines omanikunimest Wolffeldt ja see kuulus muutmisele.
1938. aasta lõpuks olid selgunud nii uute haldusüksuste piirid kui ka uued eestipärased nimed ning haldusreform jõustus 1939. aasta 1. aprillil. Võõrapärastest linnanimedest kavatseti muuta näiteks kohanime Paldiski. 1939. aasta septembris otsustas Paldiski linnavolikogu, et linna uueks nimeks saab Lahe (joonis 1), kuid saabunud keerulised ajad peatasid nimemuutmisprotsessi. Ka küla- ja kinnistunimede eestistamiseni toona ei jõutud. Nimemuutmisotsuste juures oli juhtroll Akadeemilisel Emakeele Seltsil ning eelmainitud seadusega loodi nõuandva ja korraldava üksusena ka Kohanimede Nõukogu.
