Kristlike eesnimede üldine levik ning katoliku pühakukalendri juurdumine rahva kombestikku tõendab, et 16. sajandi alguseks olid eestlased ristiusu omaks võtnud. Samas ei loobunud maarahvas ristiusu-eelsetest tavadest, mida kirik tõlgendas ebausuna – olgu selleks ohverdamine või surnute matmine külakalmetesse. Luterlik usupuhastus jäi siinsele talurahvale esialgu kaugeks ja arusaamatuks ning harjumuspäraseks saanud katoliku riitus avaldas talupojale märksa sügavamat mõju. Poola võimu alla läinud Lõuna-Eestis leidis katoliku vastureformatsioon talurahva hulgas toetust eelkõige seetõttu, et katoliku usust ei oldud jõutud veel taganeda.
Ligi sajandi kestnud sõjaolukord takistas luteri kiriku mõjulepääsu ja enesekehtestamist. Sõdadest võitjana väljunud Rootsi oli usuküsimustes ebatolerantne ega sallinud kõrvalekaldumist ortodokssest luterlusest. 1686 kehtestatud kirikuseadus, mis Eesti alale laiendati 1690–1692, aitas kaasa luteri usu põhitõdede kinnistamisele ning lugemisoskuse levimisele maarahva hulgas. Rootsi aja lõpuks oskas lugeda 5% eesti talurahvast. Aastal 1686 ilmus esimese eestikeelse piibliväljaandena uus testament lõunaeesti ja 1715 põhjaeesti keeles ning 1739. aastal tervikpiibli esimene trükk Anton Thor Helle toimetusel samuti põhjaeesti keeles. See määras eesti kirjakeele kujunemise ning tõrjus lõunaeesti keele murdekeele seisundisse.
Vene võimu kehtestamine suurendas õigeusu kiriku kohalolu, selle mõju talurahvale jäi aga tühiseks. Luterlus oli jätkuvalt valitsev usk, nüüd aga said vabamalt levida varem keelatud ortodokssest luterlusest lahknevad usuvoolud, eelkõige pietism. Pietismi levik langes kokku ajaga, mil tuli taastada Põhjasõja aastatel kokku varisenud kirikuelu. Tänu pietistidest vaimulike tegevusele kulges see kiiremini ja tulemuslikumalt. Pietismiga oli tihedalt seotud vennastekogude liikumine, mis propageeris rahva usulist ärkamist. 1740. aastate alguses osales vennastekogude tegevuses 10–12 tuhat eestlast. Vennastekogud pakkusid talurahvale eneseteostusvõimalust, siit pärinevad meie koorilaulu juured ning kirjutamisoskuse alged. Kõrvale ei saa jätta liikumise kõlbelise külje tähtsust.
18. sajandi teisel poolel levis Baltikumis valgustusliikumisega seotud ratsionalistlik usuvool. Kui hea pietistlik pastor pani kirikutäie rahvast nutma, siis ratsionalistliku õpetaja jutlus sisaldas mõnegi praktilise elutarkuse. Kuigi toonane lugemisoskus võis piirduda päheõpitud katekismuseteksti püüdliku etteütlemisega, oskas 18. sajandi lõpuks Liivimaal lugeda üle poole talurahvast, Eestimaal mõnevõrra vähem.
