Eesti iseseisvumine (1918) eraldas siinsed juudid Venemaal ja Lätis asuvaist keskustest ja Eesti juutkond, enamik Tallinnas ja Tartus, muutus paiksemaks kui kunagi varem. Juurde tuli peamiselt üliõpilasi (Lätist, Leedust, Poolast) Tartu ülikooli, Eestist emigreeruti läände ja Palestiinasse.  

Eesti Vabariigis said juudid kultuurautonoomia (1926–1940), mis võimaldas neil arendada omakeelset kultuuri- ja hariduselu. 1920. aastail käis enamik lapsi saksa või vene koolis, ent 1930. aastail juudi või eesti koolis. Tallinna juudi gümnaasiumis toimus õppetöö algul vene, hiljem heebrea keeles. Tartu ülikoolis tegutses prof Lazar Gulkowitschiga eesotsas judaistika õppetool (1934–1940), registreeritud olid üliõpilaskorporatsioon Hasmonea (1923) ja naisüliõpilaste ühing Hazfiro (1925). 1934. aasta rahvaloenduse järgi elas Eestis 4434 juuti, kelle emakeel oli peamiselt jidiš. Kogukonna kultuurielu oli üllatavalt vilgas. Loodud olid kultuurinõukogu, Eesti juudi usuasjade valitsus, tegutsesid jidišistide klubi, Bjaliku-nimeline draama ja kirjanduse selts ning mitmed huviklubid, mh Tartu juudi tennise klubi ja Tõrva sionistide sõprade selts.