Teise maailmasõja puhkedes olid Saksamaa ja NSV Liidu suhted soojad. 23. augustil 1939 sõlmisid maad mittekallaletungilepingu, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi paktina. Lepingu salaprotokollis jaotasid pooled omavahel Ida-Euroopa huvipiirkonnad ning kuna Balti riigid jäid Nõukogude Liidu mõjusfääri, otsustas Saksamaa tuua Saksa kodanikud ja saksa päritolu elanikud neist maadest Saksamaale. Kokkuleppe järgi pidi ümberasumine (jn 1) olema vabatahtlik, see tuli korraldada Saksamaa ja asukohariigi kokkuleppel ning NSV Liit kohustus mitte takistama ümberasumissoovi avaldavate sakslaste lahkumist.
Ümberasumisest andis ametlikult teada Adolf Hitler 6. oktoobril 1939 Saksa riigipäevas peetud kõnes, milles ta mainis Ida- ja Kesk-Euroopa saksa rahvusrühmade likvideerimist ja jäädavalt Saksamaale ümberpaigutamist. Seda kujutati natslikus propagandas „kojukutsena“ (Heim ins Reich). Rahvuskaaslaste ümberpaigutamine teenis mitut eesmärki. Esiteks sooviti vältida sakslaste võimalikku represseerimist enamlaste poolt, teiseks püüti ümberasumisega leevendada Saksa majandust vaevanud tööjõuvajadust ning kolmandaks oli ümberasumisel rahvuspoliitiline mõõde, sest ümberasujaid kavatseti paigutada Poolalt vallutatud idaaladele piirkonna ümberrahvastamise eesmärgil.
Ettevalmistused baltisakslaste äraviimiseks Eestist ja samuti Lätist algasid juba septembri viimastel päevadel. Esialgu kavatseti baltisakslaste evakueerimine viia läbi kiirkorras, sest kohalikud sakslased olid hirmul Punaarmee sissetungi ees. Vastastikuse abistamise paktide sõlmimise järel NSV Liiduga ei olnud ruttamiseks enam põhjust. Pealegi ei olnud NSV Liidu huvides, et ümberasumist seostataks kokkulepetega Saksamaaga või vägede paigutamisega Eestisse ja Lätisse.
Eesti sakslaste lahkumine algas pärast ümberasumise protokolli allkirjastamist Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahel 15. oktoobril 1939. Esimene laev ümberasujatega väljus Tallinna sadamast 18. oktoobril 1939. Novembri lõpuks oli suurem osa ümber asuda soovinuid lahkunud. Väiksemal hulgal oli Saksamaale minejaid veel 1940. aastal ning viimase ümberasujate laeva lahkumisega 18. mail 1940 kuulutati aktsioon lõppenuks (jn 2). Selleks ajaks olid Eestist ümber asunud ca 13 000 inimest, sealhulgas umbes 1000 mittesakslast, kellel oli õigus lahkuda koos sakslastest pereliikmetega.
Umbes neljandik sakslastest jäi ümberasumisest kõrvale. Neile avanes võimalus Saksamaale minna veel 1941. aastal, kui kokkuleppel NSV Liiduga korraldati järelümberasumine, millega pääses okupeeritud Eestist Saksamaale veel ligi 8000 inimest.
