1989. aasta rahvaloenduse seisuga elas Eestis 1 566 000 inimest, sealhulgas 963 000 eestlast, kes moodustasid 61% kogurahvastikust. See oli ka Eesti rahvaarvu tipp, samas kui eestlaste arvu tipp jäi siiski 1934. aasta rahvaloenduse hetke, olles toona 993 000.  

Koos Eesti iseseisvuse taastamisega toimusid muutused ka rahvastikuprotsessides. Nende tulemusena langes Eesti elanike arv 2000. aasta rahvaloenduse ajaks tagantjärele korrigeerituna 165 000 võrra 1 401 000 inimeseni . Kui Nõukogude perioodil oli sündimus kõrge ja igasse perre sündis vähemalt kaks last, siis 1990. aastatel vähenes sündimus järsult. Peamiselt oli tegemist siiski trendiga nihutada esimese lapse sündi vanemasse vanusesse, aga mõnevõrra vähenes ka lõplik sündide arv ühe naise kohta. Nii oli loomulik iive 1989. ja 2000. aastate rahvaloenduste vahel 40 000 inimese võrra negatiivne. Peamine rahvastikukao põhjus oli 1990. aastatel  väljaränne. Eestlasi lahkus Eestist väga vähe ning lõviosa lahkujatest moodustasid Venemaale tagasi rännanud venelased. Nii kasvas jõudsalt eestlaste osakaal kogurahvastikust, jõudes 68%-ni. 

2000. ja 2011. aastate rahvaloenduste vahel jätkus Eesti elanike arvu vähenemine. Eelmise kümnendiga võrreldes see aeglustus. Aastal 2011 elas Eestis 1 325 000 inimest ehk 76 000 võrra vähem kui eelmise rahvaloenduse ajal. Loomuliku iibe arvelt vähenes Eesti elanike arv 34 000 võrra ja endiselt oli peamine põhjus väljaränne. 2004. aastal ühines Eesti Euroopa Liiduga, mis muutis väljarände iseloomu: muutus nii lahkujate rahvuslik profiil kui sihtriikide geograafia. Lahkujate seas olid ülekaalus eestlased ning peamiseks väljarände sihtriigiks sai Soome, kus tekkis lühikese ajaga 30 000 inimese suurune eestlaste kogukond. Eesti liitumine Euroopa Liiduga pani aluse aga sisserändele kolmandatest riikidest, peamiselt Venemaalt. Sissrände mahud olid siiski veel väikesed ning eestlaste osakaal kasvas kogurahvastikus 70%-ni. 

Kahe viimase rahvaloenduse vahel pöördus Eesti elanike arv kasvule. 2021. aasta registripõhine loendus fikseeris 1 332 000 püsielanikku, mis oli 7 000 võrra enam kui 2011. aasta loenduse ajal. Loomulik iive oli endiselt negatiivne, kuid seda vähem kui kahel eelmisel kümnendil ehk 15 000 inimese võrra. Jätkus väljaränne ning peamine rändesihtpunkt oli jätkuvalt Soome, kus eestlaste kogukond kasvas 50 000 inimeseni. Kõige olulisem muutus Eesti rahvastiku arengus oli 2015. aastal toimunud rändepööre ning Eestisse saabujate arv on seejärel taas ületanud Eestist lahkujate arvu. Kümnendi kokkuvõttes oli rändesaldo positiivne 22 000 inimese võrra. Saabujate seas oli enam-vähem võrdselt nii eestlasi, kes saabusid tagasi kodumaale, kui uussisserändajaid. Uussisserändajaid on olnud kõige enam Venemaalt ja Ukrainast, kuid saabujate geograafiline päritolu on muutunud väga mitmekesiseks.  

Sisserände tulemusel oli langusse pöördunud eestlaste osakaal, mis oli 2021. aasta rahvaloenduse ajal 69%. Eestlaste arv on taasiseseisvuse kolme kümnendiga kahanenud 963 000-lt 920 000-le ehk 5%, vähemuste arv aga 603 000-lt 412 000-le ehk 32%. 2022. aastal on Eestis varjupaika taotlenud ligikaudu 35 000 Ukrainast pärit sõjapõgenikku, mille tulemusena on eestlaste osakaal Eestis langenud 67%-le.