Anneksiooni, sõjategevuse ja piirimuutuste tagajärjel jäi Eesti vähemusrahvustest sisuliselt ilma ja 1945. aastal moodustasid 831 000 eestlast tervelt 97,3% rahvastikust. Nõukogude võim kehtestas end repressioonide abil, k.a deporteerimised 1941 ja 1949, sisendades rahvasse hirmu ja põlustades kõike, mis seotud omariiklusega. Märgatavad muutused rahvuslikus koosseisus tõi esile 1959. aasta rahvaloendus. Eestlaste arv (892 653) oli võrreldes 1934. aasta loendusega kahanenud 100 000 inimese võrra, muud rahvused (304 138 inimest) moodustasid rahvastikust 25,4% (1934. aastal 11,9%) ja nende osakaal kasvas edaspidi veelgi (35,3% 1979, 38,5% 1989).  

Aastatel 1941–1990 ei olnud Eestil oma rahvastikupoliitikas sõnaõigust. Kui varem elasid vähemusrahvused (sakslased, rootslased, venelased, lätlased, juudid) oma traditsioonilistel asualadel, siis sõjajärgne Moskvast koordineeritud sisseränne oli suunatud eeskätt Põhja-Eesti linnadesse. Muude rahvuste arv Eestis kasvas järjest – 82 (1959), 102 (1970), 118 (1979) ning 120 (1989), kuid ülekaalukalt domineeris idaslaavi päritolu (tabel 1). Kui 1959. aastal elas Eestis 240 227 venelast, 15 769 ukrainlast ja 10 930 valgevenelast (kokku 266 926 inimest ja 87,8% muulastest), siis 30 aastat hiljem oli neid vastavalt 474 834, 48 271 ja 27 711 (550 816 inimest ja 91,4%). Nimeliselt oli Eestis 1989. aastal registreeritud küll 120 rahvust, kuid üle 1000 inimesega rahvusrühmi oli vaid 14; seevastu alla 100 inimese oli 86 ning alla 10 inimese 50 rahvusrühmas, üheainsa inimesega oli esindatud 19 rahvust.  

Tabel 1. Idaslaavi rahvusrühmad traditsiooniliste vähemusrahvuste taustal (Viikberg 1999: 577–581).

Analoogiline oli olukord emakeelega. 1989. aastal oli mainitud 85 rahvuskeelt, sh 53 keelt 10 ja enama kõnelejaga ning 26 keelt 2–9 kõnelejaga; 6 keelel oli teada üks valdaja. Niisiis ei moodustanud Eesti NSV ei rahvaste ega keelte paabelit, vaid rahvastik jagunes päritolu ja keeleruumi järgi kaheks. Mis eriti iseloomulik – 506 300 muulast (84,1%) ei osanud eesti keelt sugugi, olgugi neist 38,8% sündinud Eestis. Aastail 1970–1989 vähenes eesti keele osatähtsus 5,5%, samal ajal suurenes vene keele osatähtsus 8,9%. Seda, suurel määral välissündinud rahvastikuosa nimetati venekeelseks elanikkonnaks, tavakeeles lihtsalt venelasteks. 

Eesti rahvastiku peaprobleeme Nõukogude perioodil oli ülisuur rändekäive. Aastail 1946–1991 hõlmasid sisse- ja väljarändevood ligi 2,9 miljonit inimest, mida on kaks korda rohkem kui Eesti elanike koguarv. Tolle perioodi kogusaldo (337 000 inimest) aga ütleb, et Eestisse jäi lühemaks-pikemaks ajaks pidama vaid iga viies sisserändaja. Lisada tuleks, et kui osa Nõukogude armeega seonduvat rännet, ajateenijaid, oli arvestatud erirändena, siis ohvitserid ja nende pereliikmed jäid tsiviilarvestusest alati välja.