Etnilised erinevused ja piirkondlikud kombed on folklooris oluline teema. Teistsugustele traditsioonidele, näiteks söömis-, kõnelemis- või igapäevakommetele viitamise kaudu luuakse ettekujutus teisest ning kinnistatakse enda paikset identiteeti. 

Eesti esimese iseseisvumisaja etnilisi stereotüüpe ja nalju mõjutanud peamised ajaloolised, poliitilisteks ja sotsiaalsed tegurid olid rahvusvahelised suhted, keskklassi tekkimine ning linnastumine. Hoiakud tulevad nähtavale ka teistes folkloorivormides: keerdküsimustes, ütlustes, etnonüümides jm. Kanda kinnitas anekdoodižanr, mis eristus varem levinud naljandist lühiduse ja puänteerituse poolest. 

Rahvahuumori õitsengust annab tõendust M. J. Eiseni aktiivne tegevus naljandite väljaandmisel alates 1895. aastast. Kesksed etnilised tegelased olid Eesti enda vähemusrahvused. Nii olid juudid naljandites tuntud kui ettevaatlik ja ettevõtlik rahvas. Mustlasi (ja vahel ka hiidlasi) pilati nende rumaluse ja laiskuse pärast. Venelased on naljandites harjuskite või sõdurite rollis. Sakste, aga ka kirikutegelaste üle naerdi nende liigse võimukasutuse ja keeleoskamatuse pärast. Naabreid soomlasi ning lätlasi kujutati rumalatena, aga ameeriklastele, inglastele ja sakslastele omistati spetsiifilisemaid stereotüüpe: äärmuslikku kasumile orienteeritust, snobismi, pedantsust. Anekdoote tõlgiti nalja objekti muutmata, mis omakorda tutvustas eestlastele uusi naljategelasi.