Punaarmee demobiliseerimine algas pärast Saksamaa kapituleerumist 1945. aasta mais vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumiotsustele. Tegevväelaste reservi saatmine toimus viies etapis ja lõppes põhiosas 1947. aasta lõpuks. Eesti NSV-s loodi demobiliseeritute vastuvõtmiseks, tööle suunamiseks ja muude küsimuste lahendamiseks eraldi vabariiklik komisjon. Esimesed demobiliseeritud jõudsid Eestisse 1945. aasta suvel ja aasta lõpuks oli neist Eesti NSV maakondlikes sõjaväekomissariaatides arvele võetud 8743 isikut. 1. juuniks 1947. aastaks oli arvele võetud 29 451 sõjaväelast, kellest enamik oli teeninud rahvusväeosades (endises laskurkorpuses). Demobiliseeritute seas oli 28 260 meest ja 1191 naist; 1947. aasta suveks võeti neist 13 966 arvele linnades (sh 852 naist) ja 15 485 maal (sh 340 naist).  

Punavõimu siht oli rakendada Punaarmeest vabastatud sõjaväelased võimalikult otstarbekalt uue võimu teenistusse. Demobiliseerituid käsitleti kui tööjõuvaru nõukogude võimu jaoks oluliste ametikohtade täitmisel erinevates eluvaldkondades. Nende töölerakendamine toimus peamiselt kahte liini pidi: parteituid suunasid rahvakomissariaadid (ministeeriumid) ja kompartei liikmeid EKP keskkomitee. Enamik demobiliseeritutest leidis rakendust rahvamajanduses (sh üle 60% põllumajanduses ja tööstuses) ning umbes viiendik partei- ja riigiaparaadis. Eriti oluliseks kujunes demobiliseeritute osatähtsus külanõukogude ja valdade võimustruktuuris. 1947. aastaks moodustasid demobiliseeritud keskmiselt juba üle 80% kõikidest valla partorgidest ja täitevkomiteede esimeestest. Demobiliseeritute hulgas oli eeldatavasti 20–30% liidueestlasi. 1947. aasta lõpus moodustasid demobiliseeritud ligikaudu kaheksandiku tollase Eesti NSV juhtivast personalist ja spetsialistidest.