Eestlaste sotsiaalse staatuse tõus ei olnud 19. sajandini mõeldav assimileerumiseta sakslaste hulka, ent võrdlemisi jäikade seisuslike barjääride tõttu ei olnud oma seisusest välja murdnud eestlasi kuigi palju. Pärisorjuse kaotamiseni levis saksastumine peamiselt linnades ning vaid vähesel määral talurahva hulgas.
19. sajandi keskpaigani kaldusid keele ja rahvusliku identiteedi vahetusele põhiliselt mõisarahva ja koolmeistrite perekondadest pärit talupoja päritolu eestlased. Nende hulgast sirgus ka enamik saksakeelse hariduse saanud eesti rahvusliku ärkamisaja tegelasi (joonis 1), kellest paljud eelistasid eesti keelele saksa keelt ning kelle järeltulijad pidasid ennast juba sakslasteks. Eestlaste rahvusliku eneseteadvuse tõusu mõjul ei olnud 19. sajandi lõpuks keele- ja rahvusevahetus siiski enam enesestmõistetav ning seda hakati pidama taunimisväärseks.
Ümberrahvustumist hakkas pidurdama ka moodsate ideoloogiate võidukäik. Neist võiks mainida näiteks sotsiaaldemokraatiat, mis taotles seisusliku ühiskonnakorralduse kaotamist. Seisuseühiskonnast pidasid aga kramplikult kinni kohalikud sakslased. Sotsiaalmajanduslikke muutusi peljanud baltisaksa eliit oli tollal skeptiline eesti rahvusluse suhtes, ent ei toetanud ka eestlaste assimileerumist sakslastega, sest kumbki arengutee võis hakata ohustama sakslaste juhtpositsiooni. Kahtlustavad oldi just esimese põlvkonna ümberrahvustunud eestlaste suhtes, keda oli varemalt kutsutud poolsakslasteks või kadakasakslasteks. Viimast mõistet hakkasid eestlased laiemalt kasutama 19. ja 20. sajandi vahetusel.
Mõistele kadakasakslane olid negatiivse varjundi andnud juba baltisakslased, kuid mida enam tarvitasid seda eestlased, seda halvustavama tähendusvälja mõiste omandas. Tüüpilise kadasakslasena armastati kujutada halvasti saksa keelt oskavat poolharitlasest eestlast, kes salgas oma päritolu ning riietus ja käitus nagu sakslane. Kadakasakslasteks sildistati ka nii eesti kui eesti-saksa segapäritolu inimesi erinevatest ühiskonnakihtidest (haritlased, kaupmehed, töösturid, põllumehed jt), sõltumata keelelisest taustast: kas emakeel oli saksa keel, saksa keelele mindud üle täiskasvanuna või kasvatud üles mitmekeelsena.
20. sajandi alguses jätkus eestlaste saksastumine väiksemas ulatuses kui varem. Eesti Vabariigis oli rahvusel juriidiline tähendus ning leidus eestlasi, kes lasid ennast kirja panna sakslastena, koolitamaks lapsi saksa õppekeelega koolis. Enamasti peeti neid kadakasakslasteks, mis ei tähendanud, et perekond oleks ise tahtnud olla saksa rahvusest. Rohkem aga leidus neid, keda varem paigutati kadakasakslaste hulka, aga kes uutes oludes otsustasid hakata eestlasteks.
