Mulgid on eestlaste etniline rühm, kelle põline asuala paikneb ajaloolise Pärnu- ja Viljandimaa lõunaosas. Kihelkondlikult loetakse Mulgimaaks Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme kihelkonda, kuid kultuurilooliselt ja keeleliselt hõlmab see ka külgnevaid alasid Viljandi ja Saarde kihelkonnast. 20. sajandi algul hakkas Mulgimaa nimetus laienema Viljandimaa põhjapoolsematele aladele ning kaasajal käsitletakse Mulgi- ja Viljandimaad sageli ühtesulava kohaliku kultuuriruumina.
Esimesed teated nimetuse mulk kasutamise kohta pärinevad 19. sajandi keskpaigast. Eestlaste seas muutus see 1870. aastatel üldtuntuks suuresti tänu Lydia Koidula populaarsele näitemängule „Säärane Mulk ehk sada vakka tangusoola“. Sel ajal oli mulk Pärnu- ja Viljandimaa lõunaosast Tartumaale sisserännanud taluostjate sõimunimeks, kuid hiljem laienes nimetus kõigile kõnealuse piirkonna elanikele ja omandas positiivse(ma) tähenduse. 20. sajandil domineeris nii harrastusuurijate kui ka keeleteadlaste seas seisukoht, et rahvanimetus mulk pärineb läti sõnast muļķis ehk rumal.
Nimetuse mulk negatiivse tähenduse asendumine positiivsega toimus käsikäes vana ja uue vaimulaadi võitlusega eestlase eneseteadvuses ning moodsa rahvusliku ideoloogia kujunemisega, mis asetas rahvuse keskmesse edasipüüdliku ja hariduslembese taluomaniku (jn 1). Ettevõtlik ja nutikas mulgi talunik sobis sellese rolli kui valatult. Mulgi peremehed ja hiljem mulgid üldisemalt said majandusliku edukuse ja rikkuse, ent ka ihnsuse ja iseteadlikkuse sümbolina tuntuks üle Eesti.
19. sajandi keskpaiku majanduslikult jõuka ja kultuuriliselt aktiivse regioonina jõuliselt esile tõusnud Mulgimaa edemus teiste piirkondade ees avaldus kujukalt talude päriseksostmise kiiremas tempos. Mulgi talunike heale majanduslikule järjele pani aluse linakasvatus, mis muutus eriti tulusaks Ameerika Ühendriikide kodusõja ajal (1861–1865), kuid mis veel 20. sajandi algulgi andis üldiselt Lõuna-Eesti taludele suure osa saaduste müügitulust. Rikkuse ja staatuse näitamiseks hakkasid mulgi talunikud ehitama suuri ja moodsaid elamuid, nn mulgi häärbereid, kuid vanapärased mustrid, rõivad, toidud, kombed ja tööriistad püsisid Mulgimaal kohati kauemgi kui mujal Lõuna-Eestis. Kui Tarvastu ja Paistu kihelkonnad paistsid silma rahvusliku ärkamisaja ettevõtmistes, nagu 1864. aasta palvekirjade aktsioon, Aleksandrikool ja Eesti Kirjameeste Selts, siis Karksi ja Halliste olid rahvuslikus liikumises vähem aktiivsed.
