Kohapärimus, mille sisuks on tähenduslike paikade ja kohanimedega seonduvad folkloorsed lood, uskumused ja mälestused, elab ka tänapäeval. Võrreldes rahvaluule kogumise algaegadega poolteist sajandit tagasi või isegi poolesaja aasta taguse ajaga on aga paljugi muutunud. Elavast kasutusest on taandunud paljud traditsioonilised muistendimotiivid. Pärimus eeldab teatavat ajalist nihet sündmusest, millest räägitakse. Ajalooline mälu lüheneb, lähiminevikus kogetu ja isiklikud mälestused on saanud üha olulisemaks kõneaineks. Nüüdseks tundub vana ajana juba nõukogude aeg, mil uudismaade rajamisega hävitati suuri masinaid kasutades hulk muistiseid-pärimusobjekte. Ka selliste juhtumite meenutamine on osa kohapärimusest. Lugusid siiski jutustatakse, mõnes kontekstis ka vanemaid, ent vanu muistendeid ei võeta enam tõekspidamiste muutuste tõttu tõsiselt. Uuem pärimus tundub usutavam ja kõnetab rohkem (nt UFOde nägemise kohad jms), samas tuntakse ja tutvustatakse ajaloolisi mõisahooneid kui kummituskohti. Sisult uuemat aega kajastavas pärimuses piirkondlikud eripärad pigem tasanduvad.  

Enamus kohapärimuse objekte paikneb maapiirkonnas. Tänapäevale on omane, et pärimuspaigaga seonduvat infot ei pruugi enam leida kohapealt, kuna pärimusteadlikke kohalikke põliselanikke jääb külades järjest vähemaks.

Muutunud on nii pärimuse sisu kui levikuteed. Seda loetakse raamatutest ja otsitakse internetist, jagatakse foorumites ja külade kodulehtedel – erinevalt meie kaugematest esivanematest, kelle jaoks oli põhiline suuline kultuur ja mälu. Samas on igasugused teadmised koduümbruse paikade kohta siiski kohaliku identiteedi tugevdajana olulised ja neid käiakse otsimas ka arhiividest. Abiks on Eesti Kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivi kohapärimuse andmebaas ning publikatsioonid – raamatud ja Maa-ameti kaardirakendus, kus on avaldatud nii tekste ja fotosid kui ka heli- ja videopalasid.