Hilisläänemeresoome keele ja kultuuritraditsiooni levik sai alguse meie ajaarvamise esimestel sajanditel Põhja-Eestist, kus eelnev arengutee oli viinud majanduse kasvule ja kultuuri õitsengule, aga kindlasti ka ülerahvastuse tekkele. Juba 1.–2. sajandil hakati Virumaale iseloomulikke tarandkalmeid rajama Kesk-Eestis (Nurmsi, Tarbja). Umbes 200. aasta paiku jõudis see traditsioon koos vastava ainelise kultuuriga Lõuna-Eesti põhjapoolsematesse osadesse (Jaagupi), kuid mitte kaugemale (jn 1). Lõuna-Eesti lõunapoolsemas osas (Virunuka) ja Põhja-Lätis kujunes välja autonoomne tarandkalmete piirkond, mille esemeline kultuur erines Kesk- ja Põhja-Eestist ning mis vastab hästi keeleteaduse seisukohale lõunaeesti (ja ilmselt ka liivi) keele eristumisest juba enne rooma rauaaegset hilisläänemeresoome staadiumit. Loode-Eestisse ilmusid tüüpilised tarandkalmed koos vastava leiuainesega samuti u 200. aasta paiku (Mõigu-Peetri), kujunedes seal kalmeehituse osas küll mõnevõrra eripalgeliseks, kuid materiaalse kultuuri poolest siiski üsna samasuguseks kui Virumaal. Saaremaal, kus 2.–3. sajandi muistiseid peaaegu ei tunta, hakati tüüpilisi tarandkalmeid ehitama alles 4. sajandil (Tõnija, Liiva-Putla).
Kuigi Vadjamaal, täpsemalt Isuri platoo lääneosas, rajati esimesed tarandkalmed juba eelrooma rauaaja lõpus, levis see traditsioon seal laiemalt alles rooma rauaajal (Malli, Kerstovo). Nii kalmeehituses kui ka ainelises kultuuris on seal Põhja-Eesti (kohati ka Edela-Soome) mõju tuntav. Soome edela- ja läänerannikule jõudis kõnealune kultuurilaine varasel rooma rauaajal (Kroggårdsmalmeni tarandkalmed Karjaas ja Koskenhaka Piikkiös). Olles esialgu levinud suhteliselt piiratud alal, laienes see varsti tunduvalt rohkem sisemaa (Häme) suunas, hiljem veelgi enam ida poole. Pärast tarandkalmete kasutuselt kadumist võib hilisläänemeresoomelise kultuuri laienemist jälgida uute kalmevormide (kivivarekalmistud, sm. k. polttokenttäkalmistot) ja teistsuguse leiumaterjali toel. Karjala kannasele jõuti küll juba 7.–8. sajandil, kuid omapärane Karjala kultuur puhkes õitsele 12.–14. sajandil. Siis võib näha Karjala mõju tugevnemist ka Laadoga edela-, lõuna- ja kagurannikul, kus eristuvad isuri ja vepsa rühmitused.
Kõige suurema leviku ja seejuures kõige sarnasema ja sidusama kultuuri ja keelega paistsid läänemeresoomlased silma nähtavasti hilisel rooma rauaajal tarandkalmete maksimaalse leviku piires ja ajal. Üsna varsti hakkasid aga tekkima ja suurenema erinevused nii eri piirkondade keeles kui ka kultuuris.
