Perioodi 1225–1500 iseloomustab Eesti alal ristiusueelsest ajast pärit aastajaotustähiste ning fenoloogiliste orientiiride järjepidev kohandumine kristliku kalendriga. Seoses sellega kiirenes naaberalade traditsioonide ülevõtt ja sobitumine 14.–16. sajandi Euroopa keskuste ja idakiriku vaimulikkonnas sätestatud katoliku kiriku tähtpäevadega.
Suvise pööriaja riitused kandusid jaanipäevale (24. juuni), Lääne-Eestis ka heinamaarjapäevale (2. juuli) ning Eesti idapiiri aladel venemõjulisele peetripäevale (29. juuni). Lääne-, Loode- ja ka Põhja-Eestis kandusid põhjala kultuurivaldkonna talvise pööriaja riituste tunnusjooned üle Kristuse sünnipühadele.
Karjalaskepäeva (1. aprill) ja künnipäeva (14. aprill) tähenduse võttis üle jüripäev (23. aprill), kusjuures elatusalasid mõjutas mitmekülgsemalt Vene õigeusk kui germaani kultuur. Süvenes põhjaeesti ja lõunaeesti kalendritavandi eristumine, tinglikuks eraldusjooneks Pärnu-Narva liin.
Erinevaid arenguid kajastab näiteks hingedeaja pärimus. Mulgimaa, balti ja soome sügisese hingedeaja kombestiku ühisjooned lubavad eeldada kokkupuuteid balti, soome-ugri ja eriti läänemeresoome hõimudega. Põhjaranniku jaguaeg (9 päeva enne mardipäeva) on siiski teise suunitlusega, tähistades Soomes agraaraasta lõppu ja talve algust. Tegemist võib olla kuu- ja päikeseaasta ühitamiskohaga – võrreldavalt germaani kaksteistpäevakuga, mida on dateeritud talvise pööriaja jõuluperioodiga). Soome-ugri juurtele hingedeaja käsituses osutavad eriti Kirde-Eestis vadjalaste asualal vadja-kontaktid, mis soodustasid erijoonte püsimist: hingede vastuvõtt kodudes toimus pereliikmete juuresolekul sarnaselt karjalaste, mordvalaste ja maridega. Algselt juba enne ristiusku tuntud püha sai nimeks midrusk püha Demetri nime järgi, kui see nimetati Dmitri Donskoi võidu auks 1030. a Kulikovo lahingus langenute mälestusele pühendatud vanemate laupäevaks. Kuupäevaliselt seostub midrusk püha Dimitri mälestuspäeva, 26. oktoobriga (uue kalendri järgi 8. novembriga). Vadjamaal ja Kirde-Eesti vadja päritoluga asukate seas tähistati midruskit sügisese mälestuspühana, setodel üldistus nimetus ka teistele mälestuspäevadele.
Kohaseid pidepunkte Eestimaa looderanniku ja läänesaarte regionaalse tuntusega kalendripühade päritolu selgitamisel annavad püsikontaktid rannarootslastega. Norra kuninga Olafi surma mälestuspäev 29. juulil 1030 (olevipäev) sai loomaohvri toomise (lambatapu) päevaks, mujal Eestis kuulus toiming lauritsa-, pärtli- või mihklipäeva. Setomaa analoog on annepäev (26. juuli). Taani pühaku Knud Lavardi mälestuspäevast (1131) kujunes Eesti rannikualadel (osalt ka põhjanaabrite mõjul) nuudipäev (7. jaanuar) – jõuluaja lõpetamist tähistava kombestikuga püha.
Keskaja lõppu, nimelt 1441. aastasse kuuluvad teated kõige esimese väljakukuuse püstitamisest Revali (Tallinna) turuplatsile saksa soost linnakodanike, Mustpeade gildi liikmete poolt, ning pilgarist kuuse ümber. (jn 1)