Nõukogude rahvuste hierarhias oli eestlaste staatus kõrge. Eesti NSV näol oli neil kõrgema taseme territoriaalautonoomia (mis jäi küll paljuski formaalseks). Eesti keel oli Eesti NSV riigikeel, kõrvuti vene keelega. Nõukogude rahvuspoliitika pikaajaliseks sihiks oli kõigi nõukogude rahvaste sulandamine üheks, venekeelseks nõukogude rahvaks, kuid see pidi toimuma alles kaugemas tulevikus.
Nõukogude rahvuspoliitika kultiveeris etnilise rahvuse kontseptsiooni, mis oli eestlastele ajaloolistel põhjustel niigi omane. Valitseva arusaama järgi eestlaseks sünniti, eesti keel ja kultuur päriti üldjuhul vanematelt. Etniline rahvus oli nõukogude ajal oluline sotsiaalne tunnus. See oli igal täisealisel isikul passis (ja muudes dokumentides) kirjas ning muuta oli seda raske. Just etniline rahvus oli see, mis eestlasi teistest Nõukogude kodanikest eristas.
1940. aastate keskel oli Eesti NSV rahvuslikult küllaltki homogeenne. Järgnevatel aastakümnetel leidis aga aset massiline sisseränne Nõukogude Liidu teistest osadest ning 1989. aastaks moodustasid eestlased veel vaid 61,5% vabariigi rahvastikust. Eestlaste seas levis hirm jääda oma kodumaal vähemusse ja lõpuks rahvusena päriselt hääbuda.
Peamine kultuuriline teine, kellele vastanduda, oli eestlaste jaoks venelane (ja laiemalt venekeelne elanikkond). Paljud eestlased tundsid sisserändajate suhtes teatavat kultuurilist üleolekut ega rutanud suhtlema. Nõukogude rahvuspoliitika soosis etnilisi segaabielusid, kuid abielud eestlaste ja mitte-eestlaste vahel ei muutunud massiliseks. Eestlaste omaette hoidmist soodustas eestikeelne koolivõrk, mis püsis perioodi lõpuni. Ka töökollektiivid olid reeglina kas eesti- või venekeelsed. Vene keel polnud enamiku eestlaste jaoks prestiižne Eestlasi, kes suundusid mujale Nõukogude Liitu paremat elu otsima, oli vähe, sest Eesti NSV elatustase ületas riigi keskmist. Pigem pöördusid Eestisse tagasi tsaariajal Venemaale välja rännanud eestlaste järeltulijaid.
Eestikeelne kultuurielu toimis, ehkki varieeruva intensiivsusega tsensuuri tingimustes. Eksisteeris omamoodi mitteformaalne eesti tsiviilühiskond, mida Nõukogude võim täielikult ei kontrollinud. Setusid, võrukesi, mulke jt käsitleti eesti sotsialistliku rahvuse etnograafiliste rühmadena, mis pidid tasapisi kaduma, nagu nende keelemurdedki. Kirjakeel oli ainuvalitsev nii eestikeelses koolis, trükisõnas, raadios kui televisioonis. Teatav vastureaktsioon ühtlustamispoliitikale tekkis alles Nõukogude perioodi lõpul, eeskätt Kagu-Eestis.
