Kohapärimuses leidub tõenäoliselt jälgi muinasajast, ent sel kombel, nagu arheoloogias, ei ole võimalik pärimusmotiive dateerida. Pärimus on sulam, peegeldus ühiskondlikest normidest, arusaamatest, uskumustest – enamasti teatava ajalise nihkega. Pärimusteksti eri komponendid võivad olla erineva vanusega. Muinasaega ulatuvad tõenäoliselt mitmed kristalliseerunud muistendimotiivid, mis viitavad animismile, uskumustele looduse hingestatusest. Näiteks võib siin tuua lugusid veekogude rändamisest, inimeste muutumisest puudeks, kivideks mingi tabu rikkumise tagajärjel. Samuti võib vana olla viis, kuidas seletatakse mõningate loodusobjektide tekkimist. Muinasaja inimese metafoorset mõttelaadi võib leida ka keelekasutusest, kohanimedest ja maastikuterminitest, mis näitavad inimese kokkukuuluvust ümbritseva loodusega (nt Jõesuu, Sõrve säär jne). Kohapärimuses kajastub vana, praegusest veerikkam ja soisem maastikupilt. Sellesse kuuluvad ka looduslikud pühapaigad nagu Põhja-Eesti hiied, mis asetsevad paljudel juhtudel muinasaegsete külade läheduses. Valdavalt 19.–20. sajandil kogutud pühapaigapärimus ise kannab aga ka uuemate aegade tõekspidamisi.
Regionaalsed erinevused Põhja- ja Lõunaeesti pärimuses võivad olla juba muinasaegse algupäraga, sõltuvalt kontaktidest ja elatusviisidest. Hiiud Saaremaal ja Hiiumaal meenutavad skandinaavlaste sarnaseid tegelasi. Kalevipojamuistendite varasem levikuala (keskmega Virumaal) viitab kontaktidele soomlastega. Lõuna-Eesti hiiud on teistsuguse iseloomuga, seal on tuntud Juuda sõna, mis võib osutada suhtlusele lätlastega. Esiaaegse päritoluga on küllap ka mitmed kultuurikontaktide kaudu levinud muistendimotiivid, mis seostuvad ajalooliste ehitistega.
Esiaega võivad ulatuda lood vanast tavaõiguslikust käitumisest, normirikkujate karistustest. Näiteks lood ilma põlleta või katmata peaga välja läinud naise kividega surnuks loopimisest.
Mida kindlavormilisem muistend, seda vanem võib süžee olla. Lugu ise võib pärineda ka Eestist kaugemalt, ent on leidnud siin hea pinnase juurdumiseks. Nii peab kohapärimuse vanuse hindamisel arvestama paljusid tegureid. Vana muistis või paik on omandanud aegade vältel uusi tähendusi. Muutused väljenduvad ka modaalsuses, suhtumises. Mõnest kunagisest tõsisest teemast võis hiljem saada meelelahutuslik ajaviide.
