Eesti taasiseseisvumisel oli tähtis ka võitlus eesti keele õiguste ja kindlama staatuse eest. Seda püüti kõigepealt teha seadusandlikult. Juba 1989. aastal võeti eesti keele positsiooni tugevdamiseks vastu keeleseadus, mille poolt koguti sadu tuhandeid allkirju. Pärast Eesti taasiseseisvumist jõuti 1995. aastal keeleseaduse vastuvõtuni, mis kehtestas Eesti Vabariigi keelelise toimimise korra. Kõiki keeli peale eesti keele on selles keeleseaduses käsitletud võõrkeeltena, millel on Eestis piiratud õigused. 2011. a keeleseadusesse on lisatud eesti viipekeele ja viibeldud eesti keele kasutuse regulatsioon ning lubatud murdekeeli kasutada nende põlisalal lisaks kirjakeelele ka ametlikes tekstides. 

1990. aastatel muutus eesti keele kasutus meedias mitmekesisemaks, uue kirjutatud keele vormina lisandus netikeel. Kiiresti muutus keeleline etikett, pöördumisvormelitena tulid seltsimehe asemele taas härra ja proua, püüti loobuda nõukogulikest stampväljenditest, põhjamaade eeskujul hakati kasutama sinatamist rohkem ka meedias jm. Sedastati totalitaarse keelesituatsiooni muutumist polüloogiliseks, kus normikeel on üks keelevariant teiste kõrval. Samas hoogustus erinevate

te ja suulise keele uurimine ning nende eripäradele tähelepanu juhtimine. Viimastel kümnenditel on kiiresti suurenenud ka eesti keelt teise keelena rääkivate inimeste hulk, mistõttu on täheldatud eesti keele vene i teket. 

1999. aastal ilmunud uus „Eesti keele sõnaraamat ÕS“ erines oluliselt varasematest, esitades kindlate normingute asemel rohkelt soovitusi ja näidates muuhulgas, kuidas sõnu võib lausetes kasutada. Sõnu on esitatud sõnapesiti, rohkesti on lisatud liitsõnu ja tuletisi, mida arvestades hõlmab see ÕS üle 120 000 sõna. Pärast 1999. aastat on õigekeelsussõnaraamat ilmunud veel aastatel 2006, 2013 ja 2018. Kõigisse uutesse ÕS-idesse on lisatud uusi sõnu ja soovitusi. 

Uuel aastatuhandel on üha rohkem juhitud tähelepanu murrangule eesti keeles. See  on tingitud nii rohketest inglise keele laenudest kui ka seniseid

e lõhkuvatest uutest spontaansetest kirjalikest keelekasutusviisidest, mis on levinud käsikäes digitaalsete suhtlusvahendite kiire arenguga. Tasakaalustamaks kirjakeele positsioone, on koostatud riiklikke eesti keele arengukavasid ja nendega seotud sihtprogramme, erilist tähelepanu on pälvinud keeletehnoloogiliste abivahendite, nagu masintõlke ja kõnetuvastuse arendamine. Eesti kirjakeele käsitluse on uuele tasemele viinud „Eesti keele varamu“ monograafiate sari, milles on ilmunud mahukad tervikkäsitlused eesti keele hääldusest lauseõpetuseni.