Muutused sotsiaalsetes suhetes, majanduses, rahvastikus ja poliitilises korralduses, mis Eestis põhiliselt 13. sajandi jooksul aset leidsid, tõid kaasa eri keelte ja tavadega inimeste elamise kõrvuti või koos. Suured kultuurierinevused ja sotsiaalsed lõhed linna ja maa, eliidi ja talurahva vahel polnud keskaja Euroopas haruldased. Liivimaa eripära oli, et keel kujunes siin sotsiaalseks markeriks hierarhias kõrgemal asuvate „sakslaste“ ja lihtrahvast „mittesakslaste“ vahel. Kui keskajale võib tagasi viia hilisematest sajanditest tuntud mudelit, siis ühine suhtluskeel oli vähemalt väljaspool linnu reeglina enamuse keel, mida Eestis sündinud ja üles kasvanud sakslased piisaval määral oskasid. Kokkupuutekohad olid linnades eriti need ametid ja vennaskonnad, kuhu kuulus nii sakslasi kui ka mittesakslasi. Kontaktid leidsid aset ka väikelinnades ja alevites ning mõisaperes, samuti pererahva ja kohalikku päritolu teenijate vahel jõukates majades. 

Maal olid kultuuride kohtumise ja kultuurikontaktide toimumise keskused mõisad. Kuigi kirjalikke andmeid ei ole, võib hilisematele paralleelidele tuginedes arvata, et mõisate teenijarahvas ning majapidamise ja teotöö korraldajad ehk sundijad olid samuti valdavalt eestlased. Kontaktidele viitavad arvukad alamsaksa laenud eesti keelde. Näiteks on paljud tänapäevalgi tavalised eesti isikunimed mugandatud alamsaksakeelsetest kõnekeelsetest nimevormidest (Mari, Jaan, Kati, Mats jne.).

Omaette küsimus on muinas-Eesti eliidi saatus pärast vallutust. See osa eesti eliidist, kellest said uute isandate vasallid, saksastus tõenäoliselt hiljemalt 14. sajandil. Sealjuures kiirendas juba varem alanud protsessi Jüriöö ülestõusu lüüasaamine. Arvestada tuleb ka segaabieludega eesti päritolu ja valdavalt põhjapoolselt Saksamaalt sisserännanud vasalliperede vahel. Esimesel vallutusjärgsel sajandil võisid eesti päritolu vasallid olla olulised kultuurikontaktide vahendajad.