Ukrainlaste massiline sisseränne Eestisse algas pärast teist maailmasõda, kui nende töökäsi rakendati Tallinna, Harjumaa ning Ida-Virumaa tööstusobjektidel. Enamik ei saabunud siia otse kodumaalt, vaid Vene föderatsioonist, kuhu olid varem ümber asunud kas nad ise või nende vanemad. Nende seas leidus suhteliselt vähe haritlasi, kes olid alal hoidnud emakeele või sideme algupärase kultuuriga. Oma emakeeleks pidas ukraina keelt 44,4% (1979) ja 44,2% (1989, jn 1) ukrainlastest, ülejäänud kuulusid juba nn venekeelse elanikkonna hulka. Eesti NSV-s ei olnud ei ukraina koole, rahvuslikke kultuuriseltse ega ukraina isetegevuskollektiive, sidemeid Ukrainaga hoiti peamiselt isiklikul tasandil. Polnud juttugi, et Ukraina toetanuks Eesti ukrainlaste kultuurielu, sest Ukrainas endaski peeti ägedat võitlust sealse „kodanliku natsionalismiga“. Üksikjuhtudel käis Eestis esinemas Ukraina soliste või teatri- ja muusikakollektiive.
Kui 1980. aastate lõpul haarasid rahvuslikud meeleolud ka Eesti ukrainlasi, Ukraina Kaasmaalaskond registreeriti Eestis ERÜ liikmena (1988). Kaasmaalaskonna eestvõttel hakati esmakordselt korraldama rahvusliku värvinguga koosviibimisi, pidama plaane piirkondlike kultuuriseltside ning ukrainakeelse pühapäevakooli asutamiseks. Ega pikalt mõtelda polnudki enam aega jäänud: 1989. aastal valdas vene keelt 1. ja 2. keelena 45 472 inimest (94,2%), ukraina keelt 30 253 (62,7%), ja eesti keelt 3918 (8,1%) inimest.
