Eestlaste asustus Venemaal sai alguse stiihilisest ümberasumisest Ingeri- ning Pihkvamaale (14. sajand – 1744) ja jätkus legaalse migratsioonina (1744–1861), kui Eesti oli lülitatud Vene impeeriumi koosseisu. 19. sajandi keskpaiku elas Peipsi taga u 30 000 eestlast ehk 3–4% eestlaste koguarvust. Järgnes uus ajajärk, kui õiguslike (liikumis)piirangute vähendamine kasvatas eesti talupoegade soovi otsida Venemaalt vaba maad ja paremaid elutingimusi.
Eestlaste massilist väljarännet soodustasid nii tõmbe- kui ka tõuketegurid. Kodumaalt lahkuma tõukasid mõisasõltuvus ja suured (maksu)koormised, ülerahvastatus külades, igatsus oma maa ja vabama elu järele. Oluline roll oli ka (riiklikel) tõmbeteguritel. 19. sajandil laiendas Vene keisririik märgatavalt oma piire ja vallutatud alade põlistamiseks Krimmis, Kaukaasias ja Kaug-idas asustas keskvalitsus sinna oma alamaid. 1889. aastal kinnitas tsaar Aleksander III ümberasumisseaduse, mis loetles ümberasumiseks avatud piirkonnad. Koloniseerimist soodustasid oluliselt Siberi raudtee valmimine (1891–1899), Väljarändamise Komitee asutamine (1896), oskuslikult suunatud agitatsioon ning peaminister A. P. Stolõpini algatatud agraarreformid (1906–1917). Talupoegade maanälga osati rakendada isegi vene õigeusu propageerimisse – tsaari usku astunutele lubati jagada Venemaal tasuta maad. Aastail 1906–1914 Venemaale rännanud ligi 20 000 eestlasest siirdusid pooled Siberisse maaharijateks. Uusasunikud said ühekordset rahalist toetust, nad vabastati (ajutiselt) sõjaväeteenistusest ja riigimaksudest.
Väljarändamise kõrval tuleb arvestada ka väljasaatmist Siberisse (alates 18. sajandist), kusjuures väiksemad süüalused saadeti Lääne-Siberisse, suuremad kurjategijad Jenissei taha Ida-Siberisse. Kui tsaar Nikolai I ukaas aastast 1845 nägi ette hajali asuvate luteriusuliste koondamist omaette küladesse, rajati Lääne-Siberis Rõžkovo (1804) ja Ida-Siberis Ülem-Suetuk (1850), millest kasvasid 1861. aastaks välja eestlaste Viruküla ja Ülem-Bulanka. Väljarändajate rajatud külade ehk uute asunduste kõrval oli nende näol tegu vanade asundustega. (jn 1)
Eestlaste väljarände Venemaale lõpetasid esimene maailmasõda (1914–1918), eestlaste vabadussõda (1918–1920) ja Venemaal toimunud oktoobripööre (1917) koos sellele järgnenud kodusõjaga (1917–1921). Pärast Tartu rahu (1920) esitati Venemaal 52 345 opteerumisavaldust kokku 106 067 isiku kohta. Eesti kodakondsusse võeti neist 81 027 ja tegelikult naasis aastatel 1920–1923 Eestisse 37 578 inimest. 1926. aastaks oli Venemaale jäänud elama veel 150 378 eestlast.
