Lisaks eestlastele elas keskajal maal teisigi mittesakslasi. Ajaloolise Läänemaa ja Harjumaa rannikul ja väikesaartel, samuti Hiiumaal elasid keskajal rannarootslased, keda mainitakse ka kirjalikes allikates. Noarootsi ja Vormsi kihelkonnad olid keskajal rootsi asustusega. Algupärane rootsi asustus kajastub nii külade kui ka kihelkondade nimedes (noa < rts nya ’uus’; Vormsi < Ormsö ’Ussisaar’). 

Teiste, nüüdseks kadunud rahvaste eristamiseks pakuvad seni võimalusi vaid matmiskombestiku ja ehtekultuuri eripärad. Idapoolseid sugulasetnoseid esindavad kaks Pihkva- ja Novgorodimaa kultuuriruumi kuuluvat arvatavalt läänemeresoome rühmitust, keda võib Novgorodi riigi „Vadja viiendiku“ nimetust arvestades tinglikult nimetada vadjapäraseks rahvastikuks – vaatamata asjaolule, et nende kultuur erineb märkimisväärselt etnograafiliste vadja alade omast. Eesti kagupoolseimas nurgas elas hilisemast Võrumaa rahvast erinenud omaette etnos ehk adsele maarahvas, kelle nimetus on tuletatud Läti kirdepoolseima muinasmaakonna Adsele nimest. 

Rannarootslased

Rannarootsi asustuse algus Eestis ulatub tõenäoliselt 13. sajandisse. Muinasaja lõpul oli Eesti rannik asustamata, võimalik, et merelt lähtunud ohu tõttu. Kui maa läks vallutuse tagajärjel uute keskvõimude alluvusse, muutus rannikutsoon turvaliseks ja tühje alasid hakkasid täitma rootslased. Tulla võidi nii Soomest, kuhu rootsi asustus tekkis 12. sajandi keskpaiku, kui ka Rootsist. Ruhnu rootslaste keel sarnanes Gotlandil kõneldavaga. Taani hindamisraamatus (u 1241) rootslaste rannakülasid märgitud ei ole, kõige esimesena on neist 1271. aastal nimetatud Haabneemet. Eesti rootslasi mainitakse esmakordselt 1294. aastal Haapsalu vanas linnaõiguses, mis võimaldas Saaremaa piiskopkonna rootslastel pärida linnakodanike vara. Rannarootsi asustus kujunes ja laienes kirjalike allikate põhjal kuni 16. sajandi alguseni. 1341. aastal esmamainitakse rootslasi Ruhnul, 1345. aastal Suur-Pakril, 1470. aastal Hiiumaal (privileegide kinnitus). Siiski viitavad kiviaedade uurimisel saadud radioaktiivse süsiniku dateeringud võimalikule asustusele hilisemates rannarootsi külades ka juba muinasaja lõpul. Rootslaste asustatud rannamaadel säilis vana traditsiooni kohaselt ka eestlaste rannakasutusõigus. 

Rootslaste matused arheoloogias ei eristu, sest traditsioon matta surnuid koos ehetega oli hääbunud juba seoses ristiusu ja selle matmiskommete omaksvõtmisega 11. sajandil. Nii ei tea me, kas rannarootsi asualal Hullo kalmistul uuritud matuste seas on ka keskaegseid või pärinevad need kõik varauusajast. 

Alutaguse vadjapärane rahvas

Alutaguse keskaegsete elanike kultuur erines märgatavalt Virumaa eestlaste omast, järgides Loode-Vene alade traditsioone. Hilisrauaaja läänemeresoomelisi maa-aluseid puistepõletusmatuseid asendasid muinasaja lõpul laibamatustega kääpad, kuhu maeti 14. sajandi alguseni. Sellest ajast pärinevad kääbaskalmistud Kuremäel (nüüdseks hävinud) ja Jõugal, samuti Palasil. Erinevalt eestlastest kandsid Alutaguse ja Narva jõe äärsete külade naised oimurõngaid ja käevõrusid, rohkelt on kalmetes helmekeesid, väikseid hoburaudsõlgi ning vööde metallmanuseid – pandlaid ja vöörõngaid. Tuleb ette ka vadja aladele omaseid kõlisevaid õõnsaid hoburipatseid. 14. sajandi alguses asendasid Jõugal kääpaid žalnikud – madala korratu kivistikuga kaetud ümara või nelinurkse kivipiirdega matuseplatsid, mis rajati kääbaskalmistu servadesse. Sellises arvatavas pere, talu või suguvõsa kalmes võib olla kümneid haudu. Ehtekultuur võttis Jõugal 14.–15. sajandil keskaegsele Liivimaale omase ilme, kuid kivipiiretega platsidele maeti veel 16. sajandi algupoolel. Alutaguse vadjalastele kuulus 14.–16. sajandil ka kalmistu Tudulinnas vana kiriku juures. 

Alutaguse ja Narva jõe äärne rahvastik kuulus keskajal kultuuriliselt ühte Oudovamaa elanikega Peipsi kirderannikul. Eesti alal püsis panustega matmine kauem kui etnose tuumikaladel, kus hauapanustes väljenduvad eripärad 14. sajandil kadusid. Vene uurijad on Alutaguse keskaegseid kalmistuid seostanud vene või vadja-slaavi segarahvastikuga, kuid arheoloog Priit Ligi on näidanud nende kuuluvust läänemeresoomlastele. Võimalik, et kõnesoleva ka Narva jõe kallastel elanud etnosega seostub vene leetopissides esinev etnonüüm naroma või nerema – võimalik tuletis Narva jõe varasemast Narova nimekujust. 

Tartumaa vadjapärane rahvas

Tartumaale rändas 13. sajandi teisel poolel või 14. sajandi alguses Peipsi tagant külade kaupa sealset läänemeresoome rahvastikku. Teada on tervenisti viis sisserändajate kalmet: Välgi ja Kaltri külas Põhja-Tartumaal, Mäksal Emajõe ääres ning Makital Otepää ja Lagujal Nõo kihelkonnas. Sisserändajate ehted ja tõenäoliselt rõivadki olid teistsugused kui eestlastel. Nagu Novgorodimaal tavaks, kandsid ka Tartumaal „vadjalaste“ naised oimurõngaid ja käevõrusid, eripäradeks sõrmuste rohkus ja kumerad pronksplekist ümarripatsid. Naistele pandi hauda kaasa võtmeid ja meestele vahel ratsavarustust. Erinevalt eestlastest ja Alutaguse vadja hõimust sõlgesid peaaegu ei kantud.  

Sisserändajate kalmetel või haudadel leidub kivilademeid, mida eestlaste keskaegses matmiskombestikus ei ole. Makita kalme pind on kaetud korratu kivistikuga ja mõnesid matuseid tähistavad maapinnal žalnikud – haualaigu kontuuri järgivad kivipiirded. Samalaadseid kivikonstruktsioone, mis esindavad idapoolsete läänemereroomlaste matmiskultuuri, on teada nii Karjala kui Setomaa samaaegsetelt külakalmistutelt. Makita küla surnuid 13.–15. sajandil ühtaegu nii maeti kui põletati. Kalmemäe lael, põletuskalme alal oli söeses mullas rohkelt savinõukilde.  

Sisserände lähteala pole teada. See ei asunud Peipsi idakaldal, vaid kusagil kaugemal sisemaal, võimalik et Novgorodi valdustes. „Vadjalaste“ identiteet püsis 15. sajandi keskpaigani, siis sulati eestlaste hulka või külad hääbusid.

Adsele maarahvas

Eesti kagupoolseimas nurgas 13.–15. sajandil  elanud väikeetnost esindab Siksälä kalmistu Misso lähedal. Sealsed matmiskombed erinesid nii latgalite kui Võrumaa rahva omadest. Naiste peapärjad ja villased õlarätid (sõbad) olid samasugused nagu Ida-Lätis laiemalt, kuid nii nagu keskaegsel Võrumaal maeti mehi peaga lääne ja edela, naisi ida ja kirde suunas (latgalitel oli vastupidi). Iseloomulikud leiud naisehaudades on ülilaiad käevõrud. Meeste relvahauad – sageli pandi surnule kaasa oda ja/või kirves, vahel ka kannus – näitavad, et etnokultuurilise eripäraga kaasnes sotsiaalne eristaatus: meeste peamine kohus oli valvata Liivimaa idapiiri üht lõiku.  

Selle läänemeresoomlaste ja latgalite segunemisel tekkinud etnose asuala ulatus ka Setomaa lõunaossa ning arvatavasti Paganamaalegi. Kuna sarnase kultuuri kese jääb Läti kirdenurka, Adsele muinasmaakonda, võib etnost nimetada Adsele maarahvaks. Rahva kultuuriline identiteet hääbus 15. sajandil. Läti kirdeosas ajapikku lätistuti, Võrumaa lõunaservas eestistuti ja Lõuna-Setomaal saadi üheks setode kujunemise komponendiks. Tõenäoliselt on selle hõimu viimaseid järeltulijaid leivu maarahvas.  

Leiud Rautina järve äärest Niklusmäe külakalmistult näitavad, et lätipärane mitte-eesti rahvastik ulatus keskaja algussajanditel Eesti piiresse ka Karula kihelkonnas. Pole selge, kas tegemist on Adsele maarahvaga või mõne muu kultuuriliselt lähedase väikeetnosega.