Kui 1570. aastal puhkes Rootsi ja Venemaa vahel sõda, kujunes Virumaast kuni Pljussa vaherahu sõlmimiseni 1583. aastal üks peamisi sõjatandreid kahe riigi omavahelises mõõduvõtmises. Venelased kasutasid Vene-Liivi sõja ajal vallutatud Virumaad platsdarmina, kust rünnata teisi Rootsile kuulunud valduseid. Rootslased omakorda korraldasid Virumaale mitmeid sõjakäike. Rootsile tõi viimaks edu 1581. aasta sõjaretk, mille käigus vallutati muuhulgas Rakvere ja Narva. 

Virumaa rahvastikule mõjus intensiivne sõjategevus laastavalt. Enim oli tühjaksjäänud külasid Rakvere ümbruses. Rootsi riigivõim nägi olukorrale lahendust soomlaste asustamises Virumaale ning esimesed katsed uusasunikke leida tehti kohe pärast Pljussa vaherahu sõlmimist Venemaaga. Arvestades Soomes parasjagu toimuvat sotsiaalset käärimist, mis lahvatas 1596. aasta nn Nuiasõjaks, oli Soomest lahkuda soovijaid arvukalt. Kaasa aitas ka see, et ümberasujatele lubati kolme maksuvaba aastat. Järgnevate kümnendite vältel jätkunud sisserände tulemusel moodustasid soomlased 1620. aastatel Virumaa ning osa Harjumaa elanikkonnast kuni 20%.  Soomlaste hilisem assimileerumine toimus võrdlemisi kiiresti tänu keelelistele ja kultuurilistele sarnasustele siinse põhielanikkonnaga.