Perioodil 1850–1920 on eesti rahvakalendritenim mõjutanud maagial rajaneva maailmapildi hägustumine, katoliku pühakutähtpäevade osakaalu vähenemine, pärimuses jätkuvalt kajastuv olenevus mõisa kehtestatud õiguslikust ja töökorraldus, üldise kirjaoskuse saavutamine ning elulaadi muutused.
Aja kulgemist käsitati sellal veel pigem tsüklilise kui lineaarsena. Kuukalendri nädala-arvestusele rajaneva neljapäeva osatähtsus taandus ning eelistuse sai 19. sajandi lõpukümnenditel kirikukalendri pühapäev. Trükikalendrite levik soodustas loobumist rahvasuus levinud pühakutähtpäevade loendussüsteemi (lugunädalate) kasutamisest. Külvinädalate paikapanemisel pakkus abi trükisõna, ent nende praktilist kasutust pärssis 1918. aasta kalendrireform. Eelisseisundi kaotasid rendilepingute ja töökorraldusega seonduvas töödekalendri jüripäev, jakobipäev ja mihklipäev.
Aastajaotuse olulisemad tähised – tõnisepäev, küünlapäev, paastumaarjapäev, jüripäev, jaanipäev, mihklipäev, jõulupühad, tsiviilkalendri uusaasta – kohandusid ning täiustusid vähemoluliste tähtpäevade arvelt. Kombestikus suurenes meelelahutuslikkuse taotlus. 19. sajandi teise poole kalendritavandisse tõi muutusi rehielamute väljavahetamine, soodustades traditsiooniliste jõulumängude ning jõuluõlgede toomise kombe taandumist ning jõulupuukombe omaksvõttu. Selliseid muutusi tõi 19. sajandi lõpukümnenditel hoogu saanud seltsitegevus ning rahvamajade ehitamine. Kujunesid soodsad võimalused vastla-, mardi- ja kadrikarnevalide korraldamiseks, sanditamiskomme kodude külastamisega püsis laste harrastusena.
Trükikalendrites vahendati järjepidevalt maaharimisega seotud rahvapärimust, sealhulgas tõlkeid teistest keeltest ja töötlusi. Vanasõnalaadses kujundilikus vormis uskumusüleskirjutused ning käitumisjuhised kandusid rahva sekka, eriti jõudsalt levisid ilma- ja saagiended. Trükisõna aitas omalt poolt kaasa uudse kalendrikombestiku propageerimisele (nt jõuluveetmine). Kui varem keskenduti pere ja majapidamise heaolu taotlemisele, siis ajapikku hakati järjest enam püüdlema üksikisiku heaolu ja õnne poole. Näiteks vastlaliugu ei lastud mitte enam linaõnne, vaid isikliku õnne ja edu nimel, uueaastaennustustes pääsesid aga esile abieluended.
Tavaks hakkas saama piltpostkaartide saatmine (aprillikaardid, lihavõtte-, suviste-, jõulu- ja uusaastasoovid).
Piirkondlikke erinevusi, ka kombestiku funktsiooni muutusion 1850.–1920. aastate rahvakalendris hulgi. Markantsemate seas on karjasepeost välja kasvanud vadja-vene sugemetega meelelahutuslik naistepidu (lüpsikute turbutamine) Virumaa idaosas jüripäeval. Noorte harrastusena püsis lauahüppamise komme lihavõttepühade aegu Järvamaal ja idapoolsel Harjumaal, peretraditsioonina sigade põllule ajamise komme paastumaarjapäeval läänesaartel, hingesandiks käimine Mulgimaal jts.
