Läänemeresoome algkeel hakkas hargnema juba I aastatuhande teisel poolel eKr. Tõenäoliselt kujunes siis mitu kohalikku murret, sest läänemeresoomlastega asustatud territoorium oli küllalt suur ning asustus hõre. Tollal tekkinud murretest teame kindlamini siiski vaid kaht: üks oli see, millest kujunes lõunaeesti keel, ja teine see, mida nimetame hilisläänemeresoome keeleks. Läänemeresoome nn teise tulemise käigus (viide) nivelleeris põhjaeestlaste hilisläänemeresoome keel varem tekkinud kohalikud murdeerinevused kõikjal seal, kuhu selle levik ulatus.
Hilisläänemeresoome algkeel püsis mingilgi määral ühtsena kuni viikingiajani, sest läänemeresoome keelte kõige hilisemat ühist tunnust – varased slaavi laenud – ei ole võimalik varasemaks dateerida. Kuna slaavi laenud ei ole levinud ühtlaselt kõikides läänemeresoome keeltes, siis oli algkeele hargnemine tolleks ajaks juba alanud. Arheoloogilise ainese, eriti keraamika põhjal võib alates 7.–8. sajandist näha nelja suurema rühma kujunemist: Põhja-Eesti (Iru tüüpi keraamika), Lõuna-Eesti (Rõuge), Väina jõe alamjooksu piirkond (Daugmale) ja Edela-Soome (Vanhalinna). Ajaliselt ja geograafiliselt sobivad need kultuurirühmad kokku põhjaeesti, lõunaeesti, liivi ja pärissoome keele kujunemisega. Viies rühm paiknes Eesti idaservas ja Pihkvamaal, kus surnuid maeti liivakääbastesse. Selle rühma suurem kultuuriline eripära ei luba neid inimesi otseselt seostada läänemeresoomlastega, küll aga mõne teise lääneuurali rahvaga. Ka Karjalas hakkas läänemeresoomepärane kultuur levima alates 7.–8. sajandist, kuid tõeliselt omapäraseks kujunes see 12.–14. sajandil. Karjala mõjul kujunesid välja ka isuri ja vepsa keel, samas kui vadja keel hargnes põhjaeesti keelest.