Eesti-, Liivi- ja Kuramaa saksakeelse elanikkonna ühtekuuluvustunde otsingutest võib rääkida alates 18. sajandi lõpust seoses trükisõna laiema levikuga. Baltikumi saksa elanikkonna identiteediloomes samahästi kui puudusid veel 19. sajandil viited rahvuslusele ja etnilisusele, erinevalt piirkonna eestlastest ja lätlastest põlisrahvastest. Alles 20. sajandi alguses hakkas Baltikumi sakslaste kohta juurduma mõiste baltisakslane (sks Deutsch-Balte / Deutschbalte), mida võib seletada piirkondliku saksa rahvuskogukonna idee tärkamisega. Selle tekkimisele aitasid olulisel määral kaasa 1905. aasta revolutsiooni sündmused. Sakslaste suhted eestlaste ja lätlastega teravnesid ning paljud kohalikud sakslased hakkasid aru saama, et baltisakslased on muutumas priviligeeritud ülemkihist üheks kohalikuks vähemusrahvuseks, mida nad arvulises mõttes olid alati ka olnud.
Eesti ala rahvastikust moodustasid sakslased 19. sajandi teisel poolel umbes 5%. Saksakeelne elanikkond kasvas Eestis 1880. aastateni. Balti kubermangude 1881. aasta rahvaloenduse järgi elas Eesti alal ligi 47 000 sakslast, valdavas enamuses linnades. Lisaks positiivsele loomulikule iibele mõjutasid sakslaste juurdekasvu 1870. aastateni sisseränne Saksamaalt ning sotsiaalsel redelil kõrgemale pürginud eestlaste saksastumine. Ent juba 1880. aastatel pööras Baltikumi saksa elanikkond langusele. Sisseränne Saksamaalt asendus väljarändega, millel olid nii poliitilised kui majanduslikud põhjused venestuse ning Saksamaa majandusbuumi Gründertumi näol, mistõttu muutus Saksamaa atraktiivseks tööturuks. Lisandus sakslaste ränne Venemaale – peamiselt suurematesse linnadesse –, puudutades enam Eesti- kui Liivimaad, kus tõmbekeskuseks oli tööstuslikult kiiresti arenev Riia. Peale selle langes sajandi lõpukümnenditel sakslaste sündimus ning rahvusliku ärkamise mõjul vähenes ka eestlaste ümberrahvastumine. Kõige selle tulemusel elas Eesti alal 1897. aasta rahvaloenduse andmetel pisut enam kui 33 000 sakslast, mis moodustas 3,5% siinsest rahvastikust. (Joonis 1, 2)
20. sajandi alguses saksa elanikkonna vähenemine pidurdus. Läti alal, kus elas ligi neli korda rohkem sakslasi kui Eestis, kasvas saksa elanikkond märgatavalt esimese maailmasõja eelsetel aastatel Kuramaale ja Liivimaale asutatud tuhandete saksa kolonistidest talupoegade näol, kes saabusid Sise-Venemaalt ja Volõõniast. Saksa koloniste toodi vähemal määral ka Lõuna-Eesti mõisatesse, kuid erinevalt Lätist see märkimisväärset mõju sakslaste arvule Eestis ei avaldanud.
Tõsise hoobi baltisakslusele andis esimene maailmasõda, enamlaste võimuletulek Venemaal ning Balti riikide iseseisvumine. Alates sõja algusest põgenes ja emigreerus Saksamaale kümneid tuhandeid Baltimaade sakslasi. Eriti Läti alal oli aga ka üsna palju sakslastest sõja- ja enamliku terrori ohvreid. Arvatakse, et 1920. aastaks oli Läti sakslaste arv võrreldes sõjaeelse ajaga kahenenud enam kui kaks korda. Sarnane oli seis ka Eestis, kus 1920. aastate alguses elas ca 15 000 sakslast vähem kui 19. sajandi lõpus.
