19. sajandi keskel olid eestlaste naabrid Vene tsaaririigis lätlased, venelased ja üle mere soomlased. Neist kellegagi polnud suuremaid kultuurikontakte. Rahvuslik ärkamine välistas eestlaste saksastumise, tuues neid nii linnadesse kui üldse parematesse ametitesse. Saksa identiteedi kõrvale tekkis eesti rahvuslik eneseteadvus, mis alles astus suunda otsides esimesi samme . Omakultuuri loodi tihti eesti rahvakultuuri, aga ka soome eeskujudele tuginedes. Katse toetuda eesti rahvusluse edendamisel Vene keskvõimule lõppes paraku rahvusliku liikumise lõhestumise ja venestamislainega. Lõpuks lootis tsaarivõim eraldada eesti rahvusliku mõtte saksa kultuuriruumist ja nihutada seda vene mõjusfääri poole. Saksa kultuurimõjude vähendamine õnnestus vaid osaliselt, vene mõjuvälja suurendamine veel vähem. Tühja koha hõivas eesti rahvuskultuur.  

Sajandivahetusel esitas rahvuslaste noorem põlvkond, Noor-Eesti rühmitus, üleskutse jääda eestlaseks, kuid saada eurooplaseks, mis nihutas eestlasi Saksa kultuuriväljast Prantsuse kultuuri poole. Pärast senise maailma kokkuvarisemist I maailmasõjas tekkis Euroopas arvukalt rahvusriike. Omariikluse loomiseni jõudnud rahvad olid oma rahvusluse teadvustatud või teadvustamata sihid seega saavutanud. Võitlus oma riigi eest lõikas eesti rahvusmõtte välja vene mõjuväljast, oluliselt vähenesid ka saksa mõjud. Eestist sai Eesti, mida teame. Omariikluse saavutamisel tegutses Eesti käsikäes Lätiga, tugevalt toetas Eesti iseseisvumist Soome, tugevdades niigi eksisteerivat erisuhet, uue tegijana ilmus eestlaste kultuurivälja aga Inglismaa.