Enne raudteeühenduse kujunemist olid liikluse tuiksoonteks postiteed. Nii kulges teekond Tallinna ja Tartu vahel läbi Paide ja Koeru ning kestis postihobustega umbes 20 tundi. Vene riigi tähtsaim välisühendusmaantee Peterburist Riiga hakkas pärast moodsa munakivitee valmimist 1865. aastal kulgema Narva ja Tartu asemel läbi Pihkva, läbides Irboskast Muratini ka Eesti ala.
1870. aastal avati reisiliiklusele esimene Eesti ala läbiv raudteeliin Tosno jaamast Peterburi–-Moskva raudteel Narva ja Tallinna kaudu Paldiski sadamasse. Järgnesid harutee Tapalt Tartusse (1876), Riia–Pihkva raudtee (1889), mis Valgast Irboskani kulges Eesti alal, koos haruteega Valgast Tartusse (1887) ning Keila–Haapsalu raudtee (1904). Kõik nimetatud raudteed olid rööpmelaiusega viis jalga (1524 mm). Tänu raudteele lühenes reisiaeg Tallinnast Tartusse kuuele tunnile.
1896. aastal avati liiklus esimesel kitsarööpmelisel (750 mm) raudteel Pärnust Mõisaküla ja Ruhja kaudu Valka koos haruteega Mõisakülast Viljandisse (1897), mida hiljem pikendati Tallinnani (1900) lisaharuga Türilt Paidesse (joonis 1). 1902 valmis raudtee Valgast Hopa ja Aluliinani. Esimese Maailmasõja ajal ehitati kitsarööpmeline raudtee Paidest Tamsallu. Eesti- ja Liivimaa olid kogu impeeriumi kõige tihedama raudteevõrgustikuga alad.
Saartega ühenduse pidamist hõlbustas 1896. aastal valminud Muhu väina tamm. Haapsalu ja Hiiumaa ning Virtsu ja Kuivastu vahel pidasid ühendust aurulaevad. Regulaarne aurulaevaühendus oli Tallinnal Peterburi, Helsingi, Stockholmi ning Riiaga, kuhu sõites tehti vahepeatusi Haapsalus ja Kuressaares. Reis Tallinnast Riiga kestis aurulaeval umbes ööpäeva. Rongiga kulus selleks 16 tundi.
1860. aastatel lisandusid postitõldadele hobuomnibussiliinid, mille võrk kattis sajandi lõpuks kogu maa. Linnasiseses liikluses oli moodsaim uuendus hoburaudtee ehk konka, mis alustas Tallinnas tegutsemist 1888. Selle liinid kulgesid kesklinnast Tartu, Narva, Pärnu ja Paldiski maanteid mööda äärelinna suunas. 1915. aastal täiendas Tallinna ühissõidukeid aurutramm kesklinnast Kopli poolsaarele.
Esimene käiku antud telegraafiliin (1855) ühendas Peterburit Narva kaudu Tallinnaga. Pärnu sai telegraafiühenduse 1857., Haapsalu 1859., Tartu ja Valga 1863., Viljandi 1867. ning Võru 1872. aastal. Koos raudteega jõudis telegraafiühendus ka väiksematesse asulatesse. Sajandi lõpul lisandus telegraafile telefoniühendus, mis esialgu jäi linna- ja mõisasiseseks kommunikatsioonivahendiks.