V aastatuhande lõpus ja IV aastatuhande alguses eKr leidsid Euroopa metsavööndis aset rahvastikuränded, mis ei jätnud puutumata ka Eesti ala. Alguse sai kammkeraamika kultuur, mis oma suurimas ulatuses hõlmas tänapäevase Soome, veidi Põhja-Rootsist, Eesti, Läti, osa Leedust, Valgevenest ja Lääne-Venemaast. Mitmeid aastatuhandeid üksteisest kultuuriliselt erinenud aladel hakati valmistama sarnaseid savinõusid (jn 1) ning kivist ja luust tööriistu. Kujunesid laialdased kontaktvõrgustikud, mille läbi levisid piiratud loodusliku esinemisega merevaik, mitmed tulekivi erimid, metatuff ja põhjapoolsetel aladel ka vask toormaterjalide ja valmisesemetena kogu kultuuri areaalis (jn 2).  Eestis eristatakse kammkeraamika kultuuris  (3900–1750 eKr) kahte järku: tüüpiline ja hiline, piiriga umbes 3500 aastat eKr, mis senise suhteliselt ühtses kultuuriareaalis kujunesid taas piirkondlikud erijooned savinõude valmistamises, kivimikasutuses jne. Viimase pea tuhande aasta jooksul eksisteeris kammkeraamika kultuur kõrvuti teise – nöörkeraamika kultuuriga (2800–2000 eKr). 

Kammkeraamika kultuuri inimesed elasid enamasti siseveekogude kallastel või mererannas. Nende asulakohti, mille hulgas on nii lühiajaliste peatuspaikade ning jahi- ja kalastuslaagrite jäänuseid kui ka külaasemeid, on Eestist avatatud praeguseks ligi sada (jn 3). Elati maapealsetes, rannikualadel ka maapinda süvendatud põhjaosaga elamutes. Toitu hangiti kalastuse, küttimise ja korilusega, ainus koduloom oli koer. Kammkeraamika kultuuri matmiskombestik oli mitmekesine. Enamikele inimestele sai osaks matmine, millest ei ole tänini säilinud arheoloogiliselt tuvastatavaid jälgi. Osa surnutest sängitati aga siruli või kägaraasendis maahaudadesse elupaikadesse või nende lähedusse.  Eestist on välja kaevatud seni enam kui 30 kammkeraamika kultuuri indiviidi säilmed. Haudadest on leitud esemeid, mis olid asetatud surnukeha juurde või kinnitatud rõivaste külge. Hauapanustel nagu kogu matmisrituaalil oli tõenäoliselt muuhulgas usundiline tähendus, nagu ka  arvukatel luust, sarvest, merevaigust ja savist looma- ja inimfiguuridel. Sageli on luust ja merevaigust kujukesi leitud matmispaikadest koos loomahammastest ja -luudest ripatsitega. Savifiguuride tükid osutavad nende tahtlikule purustamisele – mingile usundilisele tegevusele – elamutes ja nende läheduses. Keskseks sotsiaalseks üksuseks oli kammkeraamikat valmistanud inimestel arvatavasti kogukond, mida sidus tõenäoliselt ühine territoorium ning sugulus või kujutletav sugulus. Eesti ala rahvastik oli toona aga võrdlemisi väike – 3900 aastal eKr võis see hinnanguliselt ulatuda maksimaalselt kuni 6000 ja 2000 aastal eKr kuni 10 000 inimeseni.