Keskajal võib Eestis arheoloogia andmetel, matmiskommete ja juhuleidude põhjal eristada kaht suuremat kultuuriruumi. Muinasajal merelise orientatsiooniga piirkondades – Saaremaal, Lääne-Eestis, Harjumaal ja Virumaal – on piir rauaaja lõpu ja keskaja vahel ebaselge. Muinasajale omane rohkete ehetega rõivamood kestis siin mõned põlvkonnad pärast vallutust, lõppedes 13. sajandi keskpaiku või kolmandal veerandil, mil toimus suur murrang ja kultuurikatkestus. Üleminekuaega esindavad Saaremaal Valjala, Karja ja Loona, Läänemaal Maidla, Virumaal Pada, Kukruse ja Tammiku kalmistu. Ilmselt hakati neis piirkondades järgima keskaegse Euroopa kultuuritraditsioone ja varem moodsast sai vanamoodne. Sellest murrangust alates on Põhja- ja Lääne-Eesti keskaegsed kalmistud peaaegu leidudeta. Et asi pole ainult matmiskommetes, vaid laiemas kultuurimuutuses, näitab juhuleidude sarnane üldpilt. Samad piirkondlikud kultuurivahed kajastuvad  ka keeles (lõuna- ja põhjaeesti keeleala),  19.–20. sajandi etnograafilises materjalis ja tänapäeva rahvastiku geenides. 

Lõuna- ja Ida-Eestist kindlaid „jätkumuinasaegseid“ kalmistuid seni uuritud ei ole. Oletamisi võiks neid esindada Urvaste Ala-Kõrtsi kalmistu. Pärast vallutust 13. sajandi keskpaiku ilmuvatest keskaegsetest külakalmistutest on leitud rohkelt sõlgi, sõrmuseid, kaelakeesid, metallist vööosi ja nuge, samuti münte ja õmblusnõelu. Keskaegsed ehted erinevad muinasaegsetest, järgides samas vanu traditsioone. Ehete poolest on tegemist ühtse, Põhja- ja Lääne-Eestist selgesti eristuva kultuuriruumiga. Lõuna-Eesti teine eripära on põletusmatuste püsimine. Kuigi need moodustavad matuste koguarvust väikese osa,  kestis traditsioon hajusalt keskaja lõpuni. 

Võrumaa erijoon on meeste ja naiste matmine peaga vastandsuunas: mehi maeti peaga lääne ja edela, naisi ida ja kirde poole. Arvatavasti ulatuvad kombe juured sügavale muinasaega – pole usutav, et see tekkis laial alal sama keeleala piires alles pärast ristiusustamist. Tõenäoliselt järgiti vastandorientatsiooni põhimõtet matmistavades mingil viisil ka põletusmatuste ajal, aga see muutus „nähtavaks“ alles pärast surnute põletamise kombe taandumist seoses ristiusu vastuvõtmisega. Piirkondlikud erinevused keskaegses kultuuripildis peegeldavad üldisemaid kultuurilisi eripärasid ja kuuluvust eri suhtlusruumidesse, samuti ühiskondade erinevusi. Muinastraditsioonidest loobuti kiiremini piirkondades, kus uutesse võimustruktuuridesse kuulus kohalik eesti eliit ning muinaslinnused püsisid eestlaste käes ka pärast vallutust. Arvatavasti etendasid kultuuri- ja moemuutuses olulist osa eestlastest vasallid, kes vahendasid lihtrahvale mõtteviisi, et muinasaegne ehtekultuur on ajast ja arust. Märkimist väärib sisemaise kultuuriruumi seos lõunaeesti murdealaga. Põhja-Tartumaa ehtekultuuris on lõunaeestilised jooned nõrgemad kui lõuna pool Emajõge: tegemist on  üleminekualaga, kuigi Peipsi-äärne Kodavere kihelkond esindab lõunaeesti kultuuriruumi. Põhja-Viljandimaalt on lõunaeestilisi ehteleide veelgi vähem. Arvatavasti põhjustavad üleminekualade eripärasid põhja poolt lähtunud kultuurimõjud ja võib-olla ka sisseränne.