Ühtse eesti kirjakeele kujunemisel oli murrangulise tähtsusega 19. sajandi keskpaik ja sellele järgnenud rahvuslik ärkamisaeg, kui leidsid aset olulised muutused eesti keele kasutamises ja kirjeldamises ning ka keele sümboolses väärtustamises. Sel ajal pandi alus laia levikuga eesti rahvast ühendavale eestikeelsele ajakirjandusele. Põhjaeesti keelest sai rahvuslik kirjakeel, milles hakati kirjutama ka rahvusideoloogilisi tekste.  20. sajandi kahel esimesel kümnendil rikastati hoogsalt eesti kirjakeele sõnavara ning ühtlustati keelenorminguid, vähendades teadlikult eesti keele saksapärasust; samas hakkas mitmekesistuma eesti kirjakeel . Oluline tähis eesti kirjakeele uuendamisel on 19. sajandi keskel ilmunud Eduard Ahrensi grammatika (1843; täiendatud trükk 1853), mis pani aluse tänapäevasele eesti kirjaviisile. Teedrajavaks said ka Jakob Hurda „Lühike õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi“ (1864), Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Carl Robert Jakobsoni hariduslikud teosed ning Johann Voldemar Jannseni toimetatud Eesti Postimees, mis läks uuele kirjaviisile üle 1870. aastatel. 1872. aastal asutatud Eesti Kirjameeste Selts seadiski üheks eesmärgiks eesti kirjakeele arendamise ja ühtlustamise. Juba samal aastal hakati seal tegema keelekorralduslikke otsuseid. 19. sajandi lõpuks oli eestikeelne õppe- ja ajakirjandus keeleliselt suurel määral ühtlustunud. Otsustava tähtsusega on ühtse eesti kirjakeele väljakujunemises olnud 20. sajandi algukümnendid. Nii 1906. aastal asutatud Eestimaa Rahvahariduse Selts kui ka 1907. aastal asutatud Eesti Kirjanduse Selts hakkasid järjepidevalt tegelema eesti kirjakeele arendamisega. Aastatel 1908–1911 toimusid neli keelekonverentsi, kus fikseeriti hulk olulisi eesti kirjakeele norme. Noor-Eesti liikumisest välja kasvanud radikaalne keeleuuendus rikastas märgatavalt eesti keele sõnavara ja grammatikat. Eesti kirjakeele kui riigikeele nurgakivideks said 1918. aastal ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat“ ja 1919. aastal Johannes Aaviku avaldatud keeleuuenduslik „Uute sõnade sõnastik“. See sõnaraamat tõi eesti kirjakeelde hulga tänapäeva eesti sõnavaras püsiva koha leidnud sõnu näiteks soome keelest ja murretest : aade, aare, asend, asetsema, ese, hüvang, ilmastik, ind, innukas, maastik, manner, oluline, osutama, saabuma, suhe, tegelema, tervik, vahekord, väide, väitekiri, õpik, ühing, üldine, ületama, üllatama jm.