Eesti identiteedi olulisim komponent on jätkuvalt eesti keel. Eesti taasiseseisvudes sai eestlastest rahvusriigi põhirahvus. Tekkis võimalus, et eestlastest kui senisest kultuurrahvusest (etnilisest rahvusest) kujuneb riigirahvus (kodanikurahvus). Esimese kontseptsiooni järgi eestlaseks sünnitakse, teise järgi saab selleks tahtmise korral õppida (omandada keel ja kodakondsus, assimileeruda). Need kaks arusaama eesti rahvusest võistlevad omavahel. Osa eestlasi tervitab rahvuse uusi, võõrast päritolu liikmeid, teised keelduvad assimileeruda soovijaid eestlasteks tunnistamast.

Eestlased peavad end väikerahvaks ja nende hirm oma maal vähemusse jääda ning viimaks välja surra pole päriselt kadunud, isegi kui statistika seda trendi ei kinnita.

Peamisteks kultuurilisteks teisteks, kellele vastandutakse, on eestlaste jaoks venelased, moslemid ja tumedanahalised. See pingerida muutub vastavalt olukorrale.

Regionaalsed identiteedid (võrokesed, mulgid, kihnlased, saarlased, hiidlased jt) üldiselt eesti identiteedile ei vastandu. Erandiks on setod, kellest osa ei pea end eestlasteks, vähemasti mitte kultuurilises mõttes.