Eesti kirjakeele kiirele arengule 1920. aastatel pani aluse Eesti Vabariigi (EV) sünd 1918. aastal ja eesti keele saamine selle riigikeeleks 1919. aastal. See tähendas palju uusi ülesandeid eesti keele jaoks – sellest sai muuhulgas seaduste ja teaduse keel. Juba 1919. aasta lõpul avati Tartu Ülikool (TÜ) EV eestikeelse rahvusülikoolina, tegelik üleminek eesti õppekeelele toimus 1920. aastate jooksul.
1920. aastatel arendati eesti keelt hoogsalt mitmes suunas. Jätkus Johannes Aaviku juhitud radikaalne keeleuuendus, mille olulisi tähiseid oli Oskar Looritsa keeleuuenduslik „Eesti keele grammatika“ (1923). See tõi eesti keelde näiteks tingiva ja kaudse kõneviisi mineviku lühivormid, nagu olnuks, olnuvat. Samal ajal arendati Johannes Voldemar Veski juhtimisel kiirenenud tempos oskus- ja teaduskeelt. TÜ-s moodustati paljude teadusalade oskuskeelekomisjonid, 1940. aastaks anti välja kokku 36 oskussõnastikku. Selle hiiglasliku töö tulemusel lisandus eesti keelde sadu termineid, millest paljud muutusid ka üldkeele sõnadeks, näiteks elamu, juhend, kivim, majand, puit, ravi, seos, tehis, toime, väljak.
Eesti keelenormid fikseeriti põhiliselt 1920.–1930. aastate jooksul. 1925. aastal ilmus suure „Eesti õigekeelsus-sõnaraamatu“ (EÕS) I köide (II köide 1930 ja III 1937). Need kolm köidet esitasid kokku 130 000 märksõna. Juba 1920. aastal TÜ juures asutatud Akadeemilise Emakeele Seltsi eestvõttel hakati 1920. aastate teisel poolel toimetama laialdaselt avalikke tekste, ajalehtede juurde võeti tööle keeletoimetajad. Koolides hakati õpetama Elmar Muugi õigekeelsusjuhiseid andvate käsiraamatute järgi, üldrahvaliku levikuga oli Muugi „Väike õigekeelsus-sõnaraamat“ (1. trükk 1933, 10. trükk 1946).
Eesti keele seisund muutus üha tugevamaks seadusandlikultki. 1935. aasta algusest hakkas kehtima keeleseadus, mis sätestas, et riiklike ja omavalitsusasutuste asjaajamine toimub eesti keeles. Keeleseadusega reguleeriti ka eesti keele kasutust ettevõtluses ja rahvusvahelises suhtluses ning vähemusrahvuste keelte õigusi.
Normitud kirjakeele üldine kasutuselevõtt tõi kaasa ajalooliste murrete seisundi nõrgenemise. Murdeid otseselt argisuhtlusest ei tõrjutud, kuid tauniti murdejoonte kasutamist kirjakeeles. Näiteks 1923. aastal avaldas Aavik raamatu „Saaremaa keel ja kirjakeel“, kus selgitas Saaremaa keele ja kirjakeele erinevusi. Teiselt poolt jäid murded endiselt eesti kirjakeele, sealhulgas oskuskeele rikastamise allikateks. Aavik tõi ise kirjakeelde mitmeid saarte murdesõnu, nagu pigem, sageli, tarima, ülle, ült. Vaadeldaval ajajärgul jäid murded veel laialdaselt piirkondlikku kasutusse, kuigi neisse hakkas tulema üha rohkem kirjakeele mõjutusi.
