Перейти к основному содержанию

Regilaulude laulmise kohta keskajast kirjalikke andmeid palju ei ole. Laulmist ja itkemist on mainitud kroonikates seoses eestlaste sõja- ja matmiskommetega. Eesti jutustavatesse regilauludesse on arvatavasti juba hiliskeskajal lisandunud Lääne-Euroopa ballaaditraditsiooniga seonduv kihistus. See kujunes välja keskajal Prantsuse õukondades ja linnades ning levis üle kogu Euroopa. Võrreldes regilauludega esindavad ballaadid individualistlikumat maailmanägemist, kajastades enamasti kõrgklassiga seotud tõestisündinud lugusid. Lääne-Euroopa ballaaditraditsiooni mõjud võivad olla meieni jõudnud Skandinaavia, Venemaa või siia asunud sakslaste vahendusel. Ballaadlikes regilauludes esineb žanrile iseloomulik dialoogiline väljenduslaad ning tegelasi nimetatakse regilaulule ebatüüpiliselt pärisnimedega (vt. jn 1a, b).

Pilt regilaulust.
Joonis 1a. Regilaul "Suisa suud". H II 2, 393/4 (517) < Lihula khk., Lihula v., Saare kõrtsi saun – M. Ostrov & O. Kallas < Ann Külm, 59 a. (1889)
Pilt regilaulust.
Joonis 1b. Regilaul "Mareta laps". E 15619/20 (91) < Jõelähtme khk., Rummu – H. Pahlberg (1895)

Kristlikud motiivid Jeesusest ja Maarjast ning pühakute tegemistest on kodunenud eelkõige seto laulutraditsioonis, kus rahvapärase kristluse elemente on kujundanud eelkõige kokkupuuted naabruses elanud venelastega. Kristlikke motiive ja teemasid leidub regilauludes ka mujal Eestis, kuid märksa harvemini. Valdavalt on regilaulud jäänud kuni nende kasutuse lõpuni seotuks eelkristlike tavade, uskumussüsteemi ja mõtteviisiga. Seevastu loitsupärimus, mille vanem kihistus on samuti regivärsiline, on integreerinud endasse rohkesti kristlikke elemente, mis suuresti lähtuvad saksa keskaegsest loitsutraditsioonist. Kristlikud loitsud on meieni jõudnud enamasti teiste rahvaste – sakslaste, venelaste, lätlaste – suulise traditsiooni kaudu. Kohati sisaldavad loitsutekstid ka originaalseid ladina-, saksa- või ka venekeelseid vormeleid, millel usuti olevat ravitoime. 

13.–14. sajandist pärinevad esimesed andmed rahvusvaheliselt levinud parmupillist (jn 2) ja luust vilepillist (jn 3) Eestis. Arvatakse, et samal perioodil jõudis siia ka torupill, mis järgneva paari-kolmesaja aasta jooksul sai eestlaste üheks tähtsamaks rituaalse ja meelelahutusmuusika pilliks. Rootsi sisserändajad tõid saartele ja Lääne-Eesti rannikule mitmeid Skandinaavia ja laiemalt Euroopa kultuurinähtusi. Rannarootslaste talharpat, nn hiiu või rootsi kannelt (jn 4), hakkasid aja jooksul mängima ka nende naabruses elavad eestlased. 

Parmupilli katke. Hobuserauakujuline pill.
Joonis 2. Parmupilli katke (TLM _ 18541:213 A, Tallinna Linnamuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1553719)
Luust vilepilli katke.
Joonis 3. Vilepilli katke (TLM _ 24098:1704 A, Tallinna Linnamuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1771600)
Pruuni värvi pill keeltega. Hiiu kannel.
Joonis 4. Hiiurootsi kannel. Pillimees Mart Kaasen Taeblast andis selle Muusikamuuseumile 1934. aastal. Pill on valmistatud 1859. a. (https://www.muis.ee/museaalview/212930 ETMM _8205 Mi 54)

Keskaegse Skandinaavia ja Lääne-Euroopa mõjusid võib oletada nii eesti vanemates voor- ja ringtantsudes kui regivärsilise lauluga sõõr- ja voormängudes. mille üheks elemendiks on improviseeritud etendus ja mida on seostatud jõuluaegse mängutubade traditsiooniga. Viimasel on ilmselt väga vanad juured, ent kombe väljakujunemist keskaja Eestis võis mõjutada vastav saksa traditsioon (saksa k. Spielhaus). Regilaulude tantsulistele liikumistele võisid avaldada mõju Lääne-Euroopas levinud Vahemere juurtega laulutantsud, Setomaal ka idaslaavi laulutantsu (horovodi) traditsioon. 

Read more

Eesti regilaulude andmebaas

Karavuut – seto laulutants. Päev Setu kuningriigis, 3’25’’

Sarv, M. 2009. Stichic and Stanzaic Poetic Form in Estonian tradition and in Europe.  – Traditiones, 38, 1, 161−171

Siig, K. 2013. Rändavad kuningad ja mängivad kuningad. Ajaloo kajastumisest eesti vanemas laulumängus. – Keel ja Kirjandus 11, 829–841.

Tampere, H., Tampere, E., Kõiva, O. (koost.) 2003. Eesti rahvamuusika antoloogia. Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 3. Eesti Kirjandusmuuseum. Tartu. 

Virtuaalsed rahvapillid Ajaloomuuseumis.

 

References

Asplund, A. 2006. Runolaulusta rekilauluun. – Asplund, Anneli, Petri Hoppu, Heikki Laitinen, Timo Leisiö, Hannu Saha, Simo Westerholm. Kansanmusiikki. Suomen musiikin historia. WSOY. Helsinki.

Asplund, A. 1994. Balladeja ja arkkiveisuja: Suomalaisia kertomalauluja. – Suomalaisen kirjallisuuden seuran toimituksia 563. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Helsinki.

Colbert, D. 1989. The Birth of the Ballad. The Scandinavian Medieval Genre. Svenskt visarkiv Skrifter utgivna av Svenskt visarkiv, 10. Stockholm.

Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. 1963. Valitud tekste ja pilte. I. (Koost. ja toim. E. Laugaste). Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn. 

Kõiva, M. 2019. Eesti loitsud I: Arstimissõnad. Monumenta Estoniae Antiquae VI. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus. Tartu.

Mirov, R. 1998. Regivärsilise ekspositsioonlauluga voormängud. Tallinn. 

Oras, M. 2020. Bone Pipes in the Archaeological Record of Estonia. – Crossing Borders: Musical Change & Exchange through Time. Publications of the ICTM Study Group on Music Archaeology, 2, 89–108. 

Põldmäe, R., Tampere, H. 1938. Valimik eesti rahvatantse. Tartu. 

Rausmaa, P.-L. 1981. Kansatanssit. – Kansanmusiikki. (Toim. A. Asplund, M. Hako). Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 164–171. Helsinki.

Rüütel, I. 2015. Tantsude ajalugu, funktsioonid ja tavad Kihnus. – I. Rüütel, S. Kapper. Kihnu tantsud. EKM Teaduskirjastus, 27–74.  

Categories: