19. sajandi keskel oli Eesti keelealal kasutusel kaks kirjakeelt: põhjaeesti ja lõunaeesti keel. Nende mõlema kirjapanekuks kasutati põhiliselt saksapärast nn vana kirjaviisi. Igapäevaseks kõnekeeleks olid aga piirkondlikud murded, mis püsisid enamiku eestlaste argikeelena veel läbi kogu vaadeldava perioodi. Sel ajajärgul toimusid siiski eesti keele kasutuses ja staatuses murrangulised muutused. Need olid seotud rahvusliku ärkamise ja eesti keele ühiskondliku tähtsuse tõusuga. 19. sajandi lõpuks üldistusid eesti uus kirjaviis ning põhjaeesti kirjakeele kasutus, varasemast tallinna keelest sai kogu Eesti rahvuslik kirjakeel. Eesti vabariigi sünni ajaks oli talurahva keel muutunud erinevaid ühiskondlikke ülesandeid täita suutvaks kultuur- ja riigikeeleks. See eesti kirjakeele arenguloos murranguline ajavahemik jaguneb omakorda lühemateks perioodideks, mis kajastavad eestikeelse ühiskonna arengu eripärasid. 19. sajandi keskpaigast 1870. aastate lõpuni oli nähtav keele kasutusalade hoogne kasv. Sellele järgnes sajandi kahel viimasel kümnendil ühelt poolt kirjakeele arengu pidurdumine venestamise survel, teiselt poolt eestikeelse õppekirjanduse ja muu kirjavara jätkuv täienemine ja ühtlustamine. 20. sajandi algus tõi kaasa nii radikaalse keeleuuenduse kui ka keelenormide ja sõnavara arendamise. Keeleuuenduse kõrgaja alguseks on peetud aastat 1912, see läbi aegade intensiivsemaid eesti kirjakeele uuenemisjärke kestis kuni 1920. aastate alguseni.
