16. sajandi piiride ebakindlus ja pidev vaenutegevus Moskva-Leedu ja Vene-Liivimaa sõdade ajal tõi kaasa venelaste arvu kasvu tänasel Eesti alal. Vene kalurikülasid mainitakse esmakordselt 16. sajandi teisel poolel. 17. sajandil olid venelaste asulad koondunud Peipsi põhja- ja läänerannikule (joonis 1, 2). Patriarh Nikoni õigeusu kiriku reform viis kirikulõheni ja vanausuliste massilise põgenemiseni naabermaadesse. 1680. aastal moodustati Mustajõel (Alutaguse) vanausuliste kogukond, kus kaks aastat jutlustas vanausuliste feodossejevlaste haru aluspanija Feodossi Vassiljev (1661–1711). 1726. aastal põletasid vene väed küla maha.
1684. aasta kaartidel on Nina küla juurde kuuluvad kalurinimed vene algupäraga, samuti on seal märge, et külas elavad kalurid on tulnud Venemaalt. 1710. aasta paiku asutasid fedossejevlastest vanausulised Räpina lähistel Võhandu jõel oma kloostri (skeedi), mis 1719. aastal hävitati. Selle elanikud põgenesid Peipsi ranniku vene küladesse, rajades seal vanausuliste kogukonnad. 1740.–1790. aastatel ehitati palvelad Varnjas, Kolkjas, Kasepäel, Kallastel ja Mustvees. 19. sajandil kasvas vanausuliste arv peamiselt loomuliku iibe tõttu. Ametlikel andmetel oli 1820. aastal umbes 2700 peipsivenelast ehk vanausulist, 1846. aastal juba 4600. (Joonis 3, 4, 5)
